Tüdrukud ja linn

Leppisime sõbrannadega kokku, et nädal enne pulmi teeme korraliku peo, mis jääb kauaks meelde. Ainult tüdrukud omavahel, dringid, klatš ja tants. Ei olnud meil juttu kurikuulsast „viimast päeva vallaline“ peost, lihtsalt mainisin, et mida täpselt teeme ja kuhu läheme, on sõbrannade mõelda. Endal oli veel viimased pulmaasjad organiseerida.

Korraldasime kokkusaamise 3.augustil 2005 — väiksed napsid alustuseks minu juures ja siis klubisse tantsima. Päris nii see ei läinud, aga seda lõbusam see oli ! ;) Kokku lepitud kellaaeg oli juba üle läinud ja kerge paranoiaga mõtlesin, et üksi ma selle õhtu veedangi. See mõte vaevalt mõeldud, kui sõbrannad-kaunitarid ükshaaval külla hakkasid saabuma. Kaval naeratus suul ja salapärased kilekotid kaasas. Hetkeks mõtlesin naiivselt, et neil on kottides soojemad riided kaasas — eelmise suve ilmad olid vägagi vahelduvad (olgu juba ette öeldud, et meie tüdrukute peo õhtu oli siiski vapustavalt soe). Paar kokteili hiljem toodi saladuslikud kilekotid välja ja pärast lubaduse andmist, et ma neid ühelgi juhul pärast seda õhtut vihkama ei hakka ja ikka pulma luban tulla (neil vist ei olnud usku mu huumorisoonde), toodud kottide sisu lagedale.

Kuna üle kõige „armastan!“ roosat värvi, leidus seal mulle tumeroosa kleidike, roosa pesu, roosa sukahoidja ja sukad (mul jätkus jultumust küsida, et ega pesu second handist ei ole ). Kerge protesteerimise saatel panin uued riided selga. Kleit kaunistati loomulikult kirjadega „viimast päeva vaba ja vallaline“, „Katsu mind, 100 krooni“ jne. Et ma linnas piinlikusse ei sureks, olid sõbrannad solidaarsed ja tõmbasid endale selga samasugused valged kleidid (oeh,kui armas neist!), millele andsin oma neiupõlve allkirja ja millele õhtu jooksul kirjutasin omapoolseid kommetaare.

Riided seljas, naeratus näol, otsustasime pidu linnas jätkata. Minu ehmatuseks võeti mult mobiiltelefon ja rahakott ning öeldi, et ma pean linna jõudma või pidu jääb katki. Kaval tüdruk nagu ma olen, jõudsin viimasel minutil kapipealselt 50 krooni kahmata ja juustesse peita (juukseid nad mul läbi ei otsinud, muidu küll ;)) Alustasin vapralt teekonda, tüdrukud teisel pool teel naermas. Suundusime Nõmme keskuse parklasse, kus noormehed ei tahtnud mulle küüti pakkuda, sest olid teel juuksurisse!? Seisin nõutult kleit roosa ja nägu vist sama värvi keset parklat, kuni sõbrannad otsustasid halastada ja viisid mu Järve Selveri parklasse, kus valikuvariandid suuremad. Autost maha hüpates nägin, et üks noormees hakkab oma autoga lahkuma, jooksin ta juurde ja kurtsin muret, järgmisel hetkel olime juba teel linna poole (sõbrannad sõitsid loomulikult kõrval, nö julgeoleku huvides ja piltide saamiseks). Ega ma ei teadnud kuhu minna, seega valisin Viru tänava otsa, mis oli vale liigutus — seal 10 min seistes hakkas inimeste pilkude all väga ebamugav. Ja tüdrukuid ei olnud kusagil!!! Vägagi kõrvuni naeratus näol tegin kiirmarsi baari, kus töötavad tuttavad (200 m tundus 2 kilomeetrina).

Loomulikult teadsid sõbrannad, kuhu järgi tulla, tegin trahviks joogid välja. Pärast seda ulatati mulle 3 ümbrikku, millest pidin ühe valima. Ümbrikus olid juhised esimeseks ülesandeks — „kallis pruudike, on viimane aeg selgeks õppida pulmavalss. Otsi keegi, kes sind õpetaks!“. Mulle ulatati pleier, milles mängis Viini valss. Hakkaja tüdrukuna tantsisin sellel õhtul valssi umbes 10 korda ja enamjaolt turistidega, kes küsisid eesti keelt mõistmata, mida tähendab 10 krooni mu kleidil, tegime nalja, et see on tantsu hind (mainiks ära, et joogid ja muu saime sellel õhtul praktiliselt tantsimise raha eest) ja ega nad selle pärast tantsimata jätnud, vastupidi — muide, kes teist on tantsinud valssi Raekoja platsil? Eesti noormehi õnnestus ka tantsule meelitada, aga mõnigi tagasihoidlik andis 100 krooni, et tantsuta pääseda.

Teise ülesandena pidin kaunistama meeste stringid käepäraste vahenditega ja maha müüma. Käiku läksid huulepulk, lõhnapudel ja muud kosmeetika tarbed. Esimene vastutulev meeste paar need stringid ka ära ostis (hinnaks 200 eeku), loodame, et need kulusid neile marjaks ära. Kolmandas ümbrikus oli patakas 2 krooniseid ja juhis, et pean need panema ühe kena neiu või noormehe püksikute vahele — ja tee viis Soho striptiisiklubisse, kus tantsis Farmi-Gabriel.

Samas klubis oli veel üks viimast õhtu vallaline pruut oma sõbrannadega, tervitasime üksteist õhtu läbi kõlavate toostidega ja tegime koos ka ühe postitantsu (et proovida, kas saaksime pere ära toita, kui muud tööd ei leiaks). Tagasi põhistrippari juurde, kes sai meilt paar 25 kroonist ja kui ta tüütavaks muutus, siis lasime 2 kroonised käiku (ja ta muutus tüütavaks, mulle ei meeldi kui strippar proovib minult riideid ära tõmmata, tänu kleidile see ei õnnestunud.

Kuna olin kõik ülesanded edukalt täitnud, otsustasime õhtut jätkata lihtsalt funnides, klubis „Hollywood“ olime piiratud noormeeste poolt ja naljatades lubasime ka edaspidi klubitades samu kleidikesi kanda, kuna need tegid meid nii populaarseteks. Tantsisime jalad valusaks, lobisesime ja naersime ning enne koju minekut tegime peatuse 24h burgeriputka juures ja ammutasime energiat suurtest burgeritest, mis tundusid sellel hetkel maailma parima söögina. Kingad jalast ära, nosisime oma toitu betoontuvidel istudes ja hoolimata väsimusest oli meil väga lõbus.

Ka mu mees naeris meie seiklustest kuuldes ja oli õnnelik, et mul on nii toredad sõbrannad, kes nii vahva õhtu mulle korraldasid. Minu pulmapäeval kinkisid nad mulle mälestuseks raamitud pildi sellest samast õhtust, kus me kõik peal oleme ja ka teised pulmakülalised kuulsid meie vallatustest.

Niisiis tüdrukud — kes on järgmine?