Üks ehtne Eesti pulm

Minu elu esimene pulmapidu leidis aset selle aasta 31. juulil, kui abiellusid minu elukaaslase vend ja tema tüdruk. Nad olid eelnevalt koos elanud umbes poolteist aastat, pulmaplaane aga teinud juba aasta varem. Perekond sai sündmusest teada kuu aega ette.

Kutsutud oli meid, nii ca 30 inimest, Pärnu maantee Õnnepaleesse Tallinnas. Tseremooniat juhendas Harri Kingo. Pidulik ja ilus oli... Ma senini mõtlesin, et see Õnnepalee on üks ebaromantiline koht (sees polnud reaalselt kunagi käinud, piltidelt vaid näinud ja juttudest kuulnud), aga polnudki, ainult see konveieril asja tegemine ei meeldi mulle eriti, et iga tunni tagant jälle uus paar... peaks see ju olema just nende kahe päev ja nende kahe maja!

Pulmamarss algas ja pruutpaar astus sisse. Pruut nägi armas välja, helesinises kleidis (sest sinine on tema lemmikvärv) ja väga pühaliku näoga. Astusid armsalt käest kinni ja olid igati armunud. Nii tore vaadata... Kingo pidas südamliku kõne, mul isegi võttis korraks pisarad kurku! Sõrmused panid nad uue tava kohaselt vasakusse kätte, ja need olid väga huvitavad, valgest kullast ja sädelesid mis kole.

Peale registreerimise lõppu ja õnnitlusi selgus, et kohal oli ka pulmavanem. Pruudi õde oli terve õhtu planeerinud nii, et pruutpaar ise ei teadnudki midagi, polnud osanud ka pulmavanemat oodata. Niisiis jagati inimesed autode peale ja keegi esialgu ei teadnud, kuhu minnakse, peale pulmavanema ja pruudi õe! Sõit läks aga Rannamõisa pangale, kus lasti õhupallidega lendu pruudi vana nimi ja anti abielunaise ja -mehe lubadused.

Tabasalus oli kinni pandud Musta Notsu kõrts. Notsus ootas meid suur laud ja palju head-paremat. Lauasistujate kohad olid hoolega läbi mõeldud.

Pulmavanem rääkis vahepaladena pulma-ajalugu ja huvitavaid vanu Eesti pulmakombeid. Kogenud ja haritud pulmavanema olemasolu on väga oluline, muidu ei saa korralikku pulma, kus kõigil on lõbus! Ja vanamoodne rahvarohke traditsiooniline pulm on ikka kõige lahedam.

Jagati välja ka hulk rolle, millede osatäitjad said sildid rinda. Need olid pruutpaari otsustada, näiteks minu elukaaslane oli Pruudi Valve ja mina olin Musi, mis tähendas, et pidin igale soovijale õhtu jooksul musi andma. Musi oli muidugi tore ja edev olla, ent ega need pruutpaari sõbrad eriti julged musi küsima polnud. Nii ma siis musitasin elukaaslast J Auhinna aga kõige parema rollitäitmise eest sai noormees, kes vajadusel (ja ka enda heaksarvamisel) kellaaega teatas. Muidugi pulmaaega, mis ei pruukinud tegeliku uksetaguse reaalsusega kuidagi kokku käia...

Pulmamängud olid lõbusad, pruut ja peigmees valisid kumbki oma au kaitsma kolm naist ja kolm meest igasse mängu, ja siis olid sellised võistlused nagu palli edasiandmine kurgu alt (pallid läksid aina väiksemaks, lõpuks oli pinksipall!), kurika edasiandmine põlvede vahel, kummipaelast läbipugemine üksi ja kaksi.

Pruudipärja mahamängimine läks sujuvalt üle ringmänguks. Oksjonil koguti raha pulmalaulikute ja pulmalehe eest, ja nii me siis muidugi ka laulsime, mis oli väga meeleolukas.

Enne pulmakoogi lahtilõikamist leidis aset selline rituaal nagu nooriku sissepühitsemine. Mu elukaaslane kui peigmehe vend proovis pruudile põlle ette ja peigmehe ema talle tanu pähe. Lisaks süüdati paarile nn koduküünal, mida külaliste vahel ringile saadeti ja mille leegile igaüks oma hea soovi sosistada võis. Koogi ja kohvi ajal tehti lahti pulmakingid. Pärast seda sai pulmavanemal kava otsa ja kell oli ka juba üsna palju, järgmisel hommikul oli vaja inimestel tööle minna. Pulmareisile noorpaar kahjuks ei sõitnudki, kuna peole ei järgnenud kuigi ilusaid ilmu, peigmehe puhkus hakkas otsa saama ja pikemat reisi neil kavas polnud. Aga küll nad jõuavad.

Minule jäi üritusest väga soe tunne ning tekkis väike visioon, kuidas sooviksin kunagi oma pulmi korraldada. Aga nagu öeldakse, pikalt ja põhjalikult planeeritud üritus ei lähe kunagi nii, nagu ette nähtud!