Üksik mees: pulmad on üksikutele suve kõige ebamugavamad ja piinlikumad sündmused
Meie sõpruskond on püsinud samana juba kooliajast saati, ka pulmades käib enamjaolt üks ja sama seltskond. Mõned uued pruudi või peigmehe sõbrad-sõbrannad vaid lisaks. Mulle tundub, et pulmapeo eesmärgiks on tihti lisaks abiellumisele ka oma vallalistele tuttavatele kaaslaste sokutamine ja see on eriti nõme.
Mul on niigi raske üksi järjekordsele pulmapeole minna. Piinlik on minuvanusena jälle öelda, et mul ei ole kaaslast ja tulen üksi. Siis ilmub pruudi või mõnikord isegi peigmehe silma kelmikas säde ning teatatakse: "Oh, väga tore, mu sõbranna, tead küll seda Kristiinat, ilus blond tüdruk, täpselt sinu maitse, tuleb ka üksinda. Me paneme teid lauda kõrvuti istuma!"
Peo ajal käiakse korduvalt uurimas, et noooooh, kuidas teil siin siis läheb kah, utsitatakse tantsima ja lõpuks leiutatakse mingi "kibe" mäng, kus suudlema ei pea mitte pruutpaar, vaid hoopis külalised, ehk siis sundmusi Kristiinale. Halvimal juhul aetakse ühte tuppa magama ka, "ruumi mujal kahjuks ei ole".
Lisaks tuleb erinevatele isikutele oma suhtestaatusest aru anda. Omavanused saab muidugi selle jutuga pikalt saata, kuid emade ja vanaemade vastu peab siiski viisakaks jääma ning nende haardest juba nii lihtsalt ei pääse. Ma ei taha oma lahkuminekust rääkida, sest ei ole sellest veel isegi üle saanud. Vastik on mingile suvalisele vanatädile põhjendada, miks mul veel lapsi ei ole ja millega ma siiamaani tegelenud olen. Vanadel pole mingit taktitunnet ka, tausta teadmata heidetakse ette, et olen olnud isekas ja laisk ning lõpuks arvatakse, et küllap mul mõni laps ikka ilma peal on, kuigi ma sellest ise ei tea.
Neile ei saa ja ei taha öelda, et tegelikult tahaks ju ka leida just selle õige naise, armuda, armastada, abielluda ja saada kolm last. Soovitavalt võimalikult kiiresti, sest aeg tiksub.
Tahaks suvised pulmad võimalikult valutult üle elada, ilma, et keegi pidevalt meenutaks, kui hale mees ma olen, et mul naist ei ole.
