Ainult Naistekas: katkend erootilise menutriloogia teisest raamatust "Viiskümmend tumedamat varjundit"
GALERIISSE SÕITES VAIKIME MÕLEMAD. Mu ärevus on aina tõusnud ning ma taipan, et aeg, mille veetsime Charlie Tangos, oli vaikus enne tormi. Christian on vait ja mõtlik … isegi nagu kardaks midagi; meie endine kerge meeleolu on läinud. Ma tahan nii palju öelda, aga see autosõit on liiga lühike. Christian vaatab mõtlikult aknast välja.
„José on ainult sõber,” pomisen ma.
Christian pöörab ringi ja vaatab mulle pingsalt otsa, silmad tumedad ja valvsad, neist pole võimalik midagi välja lugeda. Ta suu — oh, ta suu on nii segadusseajav. Ma mäletan seda endal — igal pool. Mu nahk kuumab. Ta nihutab end istmel ja kortsutab kulmu.
„Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sa sööd.”
„Jah, Christian, ma söön,” vastan ma automaatselt, harjunult.
„Ma mõtlen seda tõsiselt.”
„Tõesti või?” Mu hääles kõlab halvakspanu. Ausõna, selle mehe jultumus — sellesama mehe, kes on mulle viimastel päevadel täielikke põrgupiinu valmistanud. Ei, see on vale. Ma ise olen endale põrgupiinu valmistanud. Ei. See on tema. Ma vangutan pead.
„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi, ja ma tahan, et sa oleksid terve,” ütleb ta leebelt.
„Aga miski pole muutunud.” Sa oled ikka Viiskümmend Varjundit.
„Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.”
Auto sõidab galerii ette ja Christian ronib välja, jättes mu hämmingusse. Ta avab mulle autoukse ja ma astun välja.
„Miks sa nii teed?” Mu hääl on valjem kui mulle meeldiks.
„Mida ma teen?” Christian on jahmunud.
„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.”
„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära, ja siis räägime. Ma ei taha eriti mingit stseeni tänaval.”
Ma vaatan ringi. Tal on õigus. See on liiga avalik koht.
„Hea küll,” pomisen ma tusaselt. Ta võtab mul käest kinni, ja me läheme sisse.
Me oleme ümberehitatud laohoones — tellisseinad, tumedast puust põrandad, valged laed ja valged torud. Ruum on õhurikas ja moodne ning inimesed kõnnivad galeriis ringi, lonksates veini ja imetledes José töid. Hetkeks mu mured kaovad, kui mõtlen, et José unistus on lõpuks täitunud. Tubli poiss, José!
„Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.” Meid tervitab noor naine, üleni mustas, väga lühikeste pruunide juustega, huuled erepunased ja suured võrud kõrvas. Ta vaatab põgusalt mind ja palju kauem kui vaja Christianit, seejärel pöördub jälle minu poole, pilgutades punastades silmi.
Mu kulm kerkib. Christian on minu — või oli. Ma püüan naist mitte vihaselt põrnitseda. Ta tähelepanu on nüüd minul.
„Oi, see oled sina, Ana. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.” Naeratades ulatab ta mulle brošüüri ja juhatab meid laua juurde, millel on joogid ja snäkid.
„Sa tunned teda?” kortsutab Christian kulmu.
Ma raputan hämmeldunult pead.
Ta kehitab õlgu. „Mida sa juua tahad?”
„Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.”
Ta kulm kerkib, ent ta hoiab keele hammaste taga ja kõnnib baari suunas.
„Ana!”
José tuleb rutakalt läbi rahvasumma.
Püha taevas! Tal on ülikond seljas. Ta näeb hea välja ja naeratab mulle säravalt. Ta võtab mu oma embusesse ja kallistab kõvasti. Ja ma hoian end tagasi, et mitte nutma puhkeda. Mu sõber, mu ainus sõber, kuni Kate on ära. Mulle tulevad pisarad silma.
„Ana, mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistab ta mulle kõrva, vaikib hetke, ja mind endast pisut eemal hoides jääb mind pingsalt silmitsema.
„Mis on?”
„Kuule, kas sinuga on kõik korras? Sa näed, noh, kuidagi imelik välja. Dios mío, kas sa oled maha võtnud?”
Ma pilgutan silmi — tema ka veel. „José, minuga on kõik hästi. Mul on lihtsalt sinu üle nii hea meel. Palju õnne näituse puhul.” Mu hääl väriseb, nähes muret ta tuttaval näol, aga ma pean end kokku võtma.
„Kuidas sa tulid?” küsib ta.
„Christian tõi,” ütlen ma, äkitselt ettevaatlik.
„Oh.” José nägu läheb pikaks ja ta laseb mu lahti. „Kus ta on?”
Ta ilme muutub süngeks.
„Seal, ta läks juua tooma.” Ma osutan Christiani suunas, kes seisab järjekorras ja vestleb kellegagi. Christian tõstab silmad ja me pilgud kohtuvad. Ja vaadates üksisilmi seda võimatult ilusat meest, kes vaatab ainiti mind mingi kummalise emotsiooniga, olen ma põgusaks hetkeks täiesti halvatud. Ta pilk on kuum, see põletab mind, ja me oleme kadunud hetkesse, vaadates teineteisele otsa.
Püha müristus … See ilus mees tahab mind tagasi, ja sügaval mu sees avaneb aeglaselt helge rõõm, nagu lehtertapp varasel koidikul.
„Ana!” José hääl tõmbab mu lummusest välja, tagasi käesolevasse hetke. „Mul on nii hea meel, et sa tulid — kuule, ma peaksin sind hoiatama …”
Äkitselt lõikab ta jutu läbi preili Lühijuuks Punahuul. „José, Portland Printzi ajakirjanik on kohal, et sinuga intervjuud teha. Tule.” Ta naeratab mulle viisakalt.
„Superlahe. Ma olen nüüd kuulus,” muigab ta, ja ma lihtsalt pean talle laialt naeratama — ta on nii õnnelik. „Hiljem otsin su üles, Ana.” Ta suudleb mind põsele ja ma jälgin, kuidas ta kiirustab noore naise juurde, kes seisab pika kõhetu fotograafi kõrval.
Vaatan José fotosid, mõned on tohututele kangastele kantud, ja on nii mustvalgeid kui ka värvilisi. Paljud maastikud on ebamaiselt ilusad. Ühel, mis on võetud Vancouveris järve ääres, on varane õhtutund, roosad pilved peegelduvad vaiksel veel. Hetkeks haaravad foto vaikus ja rahu mu üleni endasse. See on vapustav.
Christian tuleb minu juurde ja ulatab mulle klaasi valget veini.
„Kas see vastab su standarditele?” Mu hääl kõlab normaalsemalt.
Ta vaatab mulle küsivalt otsa.
„Vein.”
„Ei. Sellistel üritustel väga harva. See poiss on päris andekas, eks?” Christian imetleb järvefotot.
„Miks ma siis muidu palusin tal sinust portree teha?” Ma ei saa midagi parata, et mu hääles on uhkusenoot. Ta silmad liiguvad tema tundeid reetmata fotolt mulle.
„Christian Grey?” Portland Printzi fotograaf läheneb Christianile. „Kas ma võin ühe pildi teha, sir?”
„Muidugi.” Christian varjab kulmukortsutust. Ma astun tagasi, aga ta haarab mul käest kinni ja tõmbab enda kõrvale. Fotograaf vaatab meid, suutmata üllatust tagasi hoida.
„Härra Grey, tänan teid.” Ta teeb paar fotot. „Preili …?” küsib ta.
„Steele,” vastan ma.
„Tänan teid, preili Steele.” Ta kiirustab minema.
„Ma otsisin Internetist pilte, kus sa oleksid koos kaaslasega. Seal pole ühtegi. Sellepärast Kate mõtleski, et sa oled gei.”
Christiani suu kõverdub naeratuseks. „See selgitab sinu sobimatut küsimust. Ei, kaaslased pole minu rida — ainult sina. Aga sa tead seda.” Ta silmad säravad siiralt.
„Nii et sa ei vii kunagi oma …“ — ma vaatan närviliselt ümberringi, et ega keegi meid pealt ei kuule — „… alistujaid välja?”
„Vahel viin. Mitte seltskonda. Poodidesse.” Ta kehitab õlgu ja ta pilk ei lahku minu omast.
Oh, ta on nendega lihtsalt mängutoas — Punases Piinatoas ja oma korteris.
„Sa oled mu ainus kaaslane, Anastasia,” sosistab ta.
Ma punastan ja vahin ainiti oma sõrmi. Omal kombel ta tõesti hoolib minust.
„Su sõber siin paistab olevat rohkem maastike, mitte portreede tegija. Vaatame ringi.” Ta sirutab mulle käe ja ma võtan selle vastu.
Me kõnnime veel mõnest tööst mööda ja ma märkan paari, kes noogutavad mulle laialt naeratades, nagu nad tunneksid mind. Võib-olla käituvad nad nii seepärast, et ma olen koos Christianiga, ent üks noormees vahib mind lausa pealetükkivalt. Imelik.
Me pöörame nurga taha ja ma saan aru, miks mind imelikult vaadatakse. Otsaseinas on seitse tohutut portreed — minust.
Ma vahin neid tuimalt, juhmistunult, ja veri valgub mulle näkku. Mina: mossitamas, naermas, kulmu kortsutamas, tõsisena, lõbusana. Kõik super lähedalt, kõik mustvalged.
Püha müristus! Ma mäletan, et José mässas mõnel korral kaameraga, kui ta külas käis või kui ma temaga autojuhina ja assistendina kaasas olin. Ta tegi paar plõksu, või nii ma arvasin. Mitte selliseid pealetükkivalt avameelseid pilte.
Christian vahib paigale tardunult ükshaaval kõiki neid pilte.
„Tundub, et ma pole ainuke,” pomiseb ta mõistatuslikult ja ta suu on nagu kriips.
Ma arvan, et ta on vihane.
„Vabanda mind,” ütleb ta, naelutades oma ereda halli pilguga mu paigale. Ta pöörab ringi ja seab sammud vastuvõtulaua suunas.
Mis tal nüüd viga on? Ma vaatan hüpnotiseeritult, kui ta räägib žestikuleerides preili Lühijuuks Punahuulega. Ta võtab välja rahakoti ja sellest krediitkaardi.
Põrguvärk. Ilmselt ostis ta mingi pildi neist ära.
„Tere. Sina oled muusa? Need fotod on vapustavad,” ehmatab mind üks säravblondi sasipeaga noormees. Siis tunnen kätt oma õlal — Christian on tagasi.
„Sul on vedanud.” Blond Sasipea muigab Christianile otsa vaadates, kes vastab talle külma pilguga.
„On küll,” pomiseb ta süngelt, tõmmates mind kõrvale.
„Kas sa ostsid just praegu ühe pildi ära?”
„Ühe?” turtsatab ta neilt silmi pööramata.
„Sa ostsid rohkem kui ühe?”
Ta pööritab silmi. „Ma ostsin need kõik, Anastasia. Ma ei taha, et mingid võõrad sind oma kodus iharalt vahivad.”
Mu esimene reaktsioon on naerma hakata. „Parem vahiksid ise?” pilkan ma.
Ta vaatab mulle otsa, mu jultumus tabab kümnesse, aga ta püüab varjata, et see teeb talle nalja.
„Ausalt öelda, jah.”
„Pervert,” ütlen ma talle hääletult huuli liigutades ja püüan naeratust tagasi hoida.
Ta suu kukub lahti ja nüüd on ilmselge, et see talle lõbu pakub. Ta hõõrub mõtlikult lõuga.
„Ei saa sellele hinnangule vastu vaielda, Anastasia.” Ta vangutab pead ja ta silmad mahenevad ning neisse ilmub lustakus.
„Ma arutaksin seda sinuga hiljem, aga ma olen kirjutanud alla lepingule, mida ei tohi avalikustada.”
Ta ohkab mind ainiti vaadates ja ta silmad tumenevad. „Mida ma küll su suuga teeksin,” pomiseb ta.
Ma hingan sügavalt sisse, teades väga hästi, mida ta silmas peab. „Ära ole toores.” Ma püüan kõlada šokeeritult ja õige pisut olengi. Kas ta ei tunne üldse mingeid piire?
Ta muigab mulle osa vaadates, ja kortsutab siis kulmu.
„Sa oled nendel fotodel nii muretu, Anastasia. Ma ei näe sind sellisena just väga sageli.”
Mida? Oo! Teemamuutus — mängulisest tõsiseks.
Ma punastan ja vahin oma sõrmi. Ta kallutab mu pea taha, ja ma ahmin ta sõrmede puudutust tundes õhku.
„Ma tahan, et sa oleksid minuga koos olles samuti muretu,” sosistab ta. Lustakus on ta häälest kadunud.
Sügaval mu sees koguneb ootusärevus. Aga kuidas see võimalik oleks? Meil on nii palju erimeelsusi.
„Sa pead mu hirmutamise järele jätma, kui sa seda tahad,” nähvan ma.
„Sa pead õppima minuga suhtlema ja ütlema mulle, mida sa tunned,” nähvab ta vastu, silmad hiilgamas.
Ma hingan sügavalt sisse. „Christian, sa tahtsid mind alistujaks. Selles meie probleem ongi. Sa meilisid mulle ükskord definitsiooni, milline alistuja olema peab.” Ma vaikin, püüdes sõnastust meelde tuletada. „Minu mäletamist mööda olid need omadused,” ja ma loetlen, „kuulekas, kergesti juhitav või mõjutatav, nõustuv, järeleandlik, passiivne, tagasitõmbunud, kannatlik, sõnakuulelik, taltsas, allaheitlik. Ma ei tohtinud sulle otsa vaadata, kui sa polnud mulle selleks luba andnud. Mida sa minust siis ootad?” sisistan ma talle.
Korts ta kulmude vahel süveneb, aga ma räägin edasi.
„Sinuga koos olles olin ma kogu aeg segaduses. Sa ei taha, et ma sulle vastu vaidleksin, aga samas sulle jälle meeldib mu „terav keel”. Sa tahad kuulekust, ja vahel mitte, et mind siis karistada. Ma lihtsalt ei tea, milline tuju sul parasjagu on.”
Ta kissitab silmi. „Tubli, hästi tehtud nagu alati, preili Steele.” Ta hääl on jäine. „Tule, lähme sööma.”
„Me oleme siin ainult pool tundi olnud.”
„Sa oled fotod ära näinud, oled selle poisiga rääkinud.”
„Ta nimi on José.”
„Sa oled Joséga rääkinud — selle mehega, kes viimane kord, kui ma teda nägin, tahtis suruda oma keelt sinu vastupunnivasse suhu, kui sa olid purjus ja sul oli süda paha,” uriseb ta.
„Tema pole mind kunagi löönud,” annan ma vastulöögi.
Christian põrnitseb mind, raev igast poorist välja immitsemas. „See on löök allapoole vööd, Anastasia,” sosistab ta ähvardavalt.
Ma punastan ja Christian tõmbab käega läbi juuste, võideldes vaevu tagasihoitud vihaga. Ma vaatan talle otsa.
„Ma viin su sööma. Sa lihtsalt närbud mu silme all. Leia see poiss üles ja ütle talle head aega.”
„Aga ma tahan veel siin olla.”
„Ei. Mine. Kohe. Ütle head aega.”
Ma põrnitsen teda ja mu veri läheb keema. Härra Neetud Kontrollifriik. Vihane on hea olla. Parem kui pisarais. Ma kisun oma pilgu temalt lahti ja libistan Joséd otsides üle ruumi.
Ta on vestlushoos noorte naistega, kes seisavad poolringis ümber tema. Ma kõnnin väärikalt tema poole, Viiekümnest eemale. Lihtsalt sellepärast, et ta mu siia tõi, pean ma tegema, nagu ta ütleb? Keda põrgut ta endast õige kujutab?
Tüdrukud ootavad José igat sõna nagu kuldmuna. Üks neist ahmib õhku, kui ma lähenen, tundes kahtlemata mind portreede järgi ära.
„José.”
„Ana. Vabandage mind, tüdrukud.” José naeratab neile ja paneb mulle käe ümber, ning see teeb mulle nalja — José on nii lahe, püüab neidudele muljet avaldada.
„Sa tundud olevat vihane,” ütleb ta.
„Ma pean minema,” pomisen ma tõrksalt.
„Sa alles tulid.”
„Ma tean, aga Christian peab tagasi minema. Pildid on fantastilised, José — sa oled väga andekas.”
Ta naeratab säravalt. „Nii tore oli sind näha.”
José haarab mu oma embusesse ja keerutab mind ringi, nii et ma näen üle galerii Christianit. Talle ei paista põrmugi meeldivat, et olen José käte vahel. Väga mõõdetud liigutusega põimin ma käed José kaela ümber. Ma arvan, et Christian annab otsad. Ta pilk muutub süngeks, kurjakuulutavaks, ja ta hakkab aeglaselt meie poole tulema.
„Aitäh, et sa mind mu portreede suhtes hoiatasid,” pomisen ma.
„Kurat. Anna andeks, Ana. Ma oleksin pidanud sulle ütlema. Kas need meeldisid sulle?”
„Ee … ma ei tea,” vastan ma siiralt, sest selle peale pole ma jõudnud veel mõeldagi.
„Noh, need kõik on ära müüdud, nii et kellelegi need meeldivad. Jube lahe! Sa oled plakatitüdruk.” Ta kallistab mind veel kõvemini, ja õnneks ta ei näe, millise ilmega Christian meie poole sammub.
José laseb mu lahti. „Ära ära kao, Ana. Oi, härra Grey, tere õhtust.”
„Härra Rodriguez, väga muljetavaldav.” Christian on jäiselt viisakas. „Mul on kahju, et me ei saa kauemaks jääda, ent me peame hakkama Seattle’isse tagasi sõitma. Anastasia?”
Ta rõhutab kergelt sõna „me” ja võtab samal ajal mu käe.
„Hüvasti, José. Palju õnne veel kord.” Ma annan talle kiiresti põse peale musi ja enne kui arugi saan, tirib Christian mind juba õue. Ma tean, et ta keeb vaikselt raevust, ent mina samuti.
Ta vaatab tänaval kiiresti ühele ja teisele poole, seejärel seab suuna vasakule ja tõmbab mind äkki kõrvaltänavasse, surudes mu järsku vastu seina. Ta võtab mu näo käte vahele, sundides mind vaatama oma tulistesse otsusekindlatesse silmadesse.
Ma ahmin õhku, ja ta suu on kohe mu suul. Ta suudleb mind raevukalt. Me hambad põrkuvad põgusalt kokku ja seejärel on ta keel mu suus.
Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. Ta oigab madalal seksikal häälel kurgupõhjast, ja see kajab minus vastu, ning seejärel liigub ta käsi mööda mu keha alla kuni reie ülaosani, ning ta sõrmed suruvad end mu ihusse ploomikarva kleidi all.
Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine — just selsamal pimestaval kirehetkel -, et tema teeb sedasama, tema tunneb sedasama.
Ta katkestab suudluse ja ahmib õhku. Ta silmad säravad ihast, pannes kuuma vere mu kehas veelgi kiiremini pulseerima. Ka mina ahmin õhku.
„Sa. Oled. Minu. Oma,” uriseb ta, rõhutades igat sõna. Ta tõukab end minust eemale ja lõdvestab end, nagu oleks ta äsja maratoni jooksnud.
„Jumala pärast, Ana.”
Ma toetan end hingeldades seina vastu ja püüan oma keha mässavat reaktsiooni vaigistada ja tasakaalu tagasi saada.
„Mul on kahju,” sosistan ma, kui olen pisut rahunenud.
„Peabki olema. Ma tean, mida sa tegid. Kas sa tahad seda fotograafi, Anastasia? Selge see, et tal on sinu vastu tunded.”
Ma punastan ja raputan süüdlaslikult pead. „Ei. Ta on lihtsalt sõber.”
„Ma olen kogu oma elu jooksul püüdnud vältida mis tahes äärmuslikke emotsioone. Ent sina … sa tood minus esile tunded, mis on mulle täiesti võõrad. See on väga …” Ta kortsutab kulmu, otsides õiget sõna.
„Rahutukstegev. Mulle meeldib tugev enesekontroll, Ana, ja sinuga koos see lihtsalt …“ — ta ilme on pinev — „… haihtub.” Ta rehmab nõrgalt käega, tõmbab siis sõrmedega läbi juuste ja hingab sügavalt sisse, ning siis haarab mul käest.
„Tule, me peame rääkima, ja sina pead sööma.”
Loe edasi E. L. Jamesi raamatust “Viiskümmend tumedamat varjundit”, mis nüüd eesti keeles raamatupoodides üle kogu Eesti ja uuri lisa siit: http://alkeemia.ee/hall
