Üks põhjus (andke mulle nüüd andeks, kui kellegi hinge taas kriibin) on
minu meelest ka homoseksuaalsuse kui nähtuse popkultuuristumisel.
Eesti
on jõudnud faasi, kus üha suuremat rolli meie “aktiivsete ja edukate”
ringis mängivad ilusad, edukad ja stiilsed ‘peded’. Homod on (meedia?
Trendihullude noorte? Või kellegi muu süül ja kaasabil?) muutunud
pjedestaalile upitatud stiilimajakateks ning et nende elustiil näeb ette
pidevat tralli ilma karusselilt mahakargamise võimaluseta, on võetud
sellestki eeskuju.
Homod on ilusad, edukad ja moodsad. Homodel on palju
partnereid (minu meelest suuresti järjekordne müüt, aga noh...) ERGO
olemaks moodne, imiteerin neid nii riietusstiililt (klanitud ja õrn
Brainstormi tüüpi poiss! Või Dietrichist ideesid ammutanud vamp-naine!)
kui elukommetelt - st. seksin seal ja siis ja sellega ja nii, nagu
parajasti meeldib.
Mõtlesin selle teema pihta nädalavahetusel kohe pikemalt. Unetu öö
käigus jõudsin järeldusele, et nii ikka ei saa - et pidev ringitõmbamine
on vale. Hommikupoole näis juba, et mis see minu asi on. Ja päevapeale
(esimese kohvi järel) hakkas tunduma, et tegelikult on selline suhtumine
vist normaalne.
Muidugi tahaks ju, et maailm baseeruks vastastikustel tunnetel, siirusel
ja kannatusel - AGA mida pole, seda pole. Niisama, kombe mõttes enese
piiramine oleks ju veelgi halvem lahendus, suruks inimesi veelgi rohkem
kindlatesse raamidesse. Niisiis on hea, et meil on vabadust? Ilmselt
küll.
Ausalt öeldes pole mul ühtegi üheöösuhet olnud ja nii pole ma vist kõige
õigem inimene sõna võtma. Ei-ei, nii on ikka juhtunud, et seksid
kellegagi ainult ühe korra (ja ilma igasuguste kaugeleulatuvate
plaanideta), aga sellist ideaalvarianti - et on fantastiline seks,
hommikul öeldakse ilusasti tere hommikust, juuakse kohv lõpuni ja
minnakse intelligentselt, sõbralikult ja meeldivalt igaveseks laiali -
ei ole veel ette tulnud.
Esimene “ühe ööga piirdunud seks” leidis aset väga väga palju aastaid
tagasi, üsna minu suureks saamise algusaegadel.
Kõik algas ‘nagu päris’
ehk mina mõtlesin, et võiks kellegagi seksida (natuke kättemaks, aga
rohkem iseendale tõestamine), läksin klubisse, valisin sobiva eksemplari
välja - ja veetsin tõepoolest meeldiva öö.
Ma ei tahtnud teada ta nime
(ju jätsin meelega kuulmata, kui tutvust sai sobitatud) ega sedagi, kes
ta inimesena on - ta oli lihtsalt sümpaatne keha, ei enamat.
Hommikuks oli pilt klaar (endale tõestatud nii oma “tahetud” olemine kui
ka ääretu lapsikus) ning viivuks oli minus illusioon, et ta on lahkunud.
Ei olnud, nohistas siinsamas mu kõrval magada - mul polnud vaja selleks
silmigi avada, et ta olemasolu kindlaks teha.
Ajasin end voodist üles ja marssisin kööki. Kohvi ei teinud, sest see
oleks ju tähendanud, et ta võiks kauemaks jääda. 20 minuti jooksul
katkes kannatus ja ma kolistasin ta üles - poiss oli tore, ajas aga
häbeliku naeratusega püksid jalga ja pluusi selga.
Jõudsin juba südames
“juhhuuu!” hüüda kuni ta - käsi ukselingil - end ümber pööras ja mu
telefoninumbrit küsis. Järgmise pooltunni kulutasin viisakalt ja
sõbralikult seletades, et ma ei soovi temaga kinos käia. Ja et milleks
me räägime helistamistest ja lepime midagi kokku, kui me kumbki
tegelikult seda ei taha. Oli tore öö, aitäh, headaega.
Ma nägin teda veel. Ja tüüpilisele Eesti mehele kohaselt ei kadunud ta
mu elust enam ära. Mitte kunagi. Ma olin naine, kes seksis nagu mees -
ja ei tahtnud teda. Sellest piisas, et muutuksin automaatselt kellekski
paeluvaks, arusaamatuks ja kättesaamatuks (ehkki koosveedetud öö oleks
justkui vastupidist pidanud tõestama?).
Aastaid hiljemgi (iga kord, kui
ühises seltskonnas napsu sai võetud) võeti ikka jutuks see ‘meie’ teema.
Viis aastat hiljem pidas ta veel arvet meie seksi tähtpäevade kohta (a
la stiilis: “see oli neli aastat ja kaheksa kuud tagasi”). Tookord
küsisin muigamisi, et kas täpsemalt ei saaks - ta pilutas ehmunult silmi
ja pobises varbaid vaadates, et olgu - “neli aastat, kaheksa kuud ja
kolm päeva. Kahe tunni pärast saab täis”. Nüüd oli minu kord oma varbaid
vaadata ja end natuke totakana tunda.
Arvate, et poiss armus lihtsalt ära ja mina olin üks südametu libu? Vale
puha!
Ta ei olnud armunud. Ta lihtsalt ei saanud aru, mismoodi on võimalik
teda mitte-tahta. Punkt. Mehed ohivad tihti, et miks ei saa naistega
‘niisama’ seksida, et miks alati mingi ‘teema’ tekib - kust mina tean,
minu tuttavad naised kurdavad igatahes vastupidist. Näib nii, et mees -
ehk küll ta tõesti suhet ja enese sidumist ei soovi - tahaks siiski, et
naine seda tahaks. Siis saab ta öelda delikaatse “ei”, tunda ennast
isasena ning edaspidi heatahtliku feodaali kombel sõbrameheks olla või,
halvemal juhul, sõpradele järjekordse saaga oma seiklusrikkast elust
jutustada.
Normaalset naist, kes tegelikult tahab seda sama, mis meeski, ei saa
olemas olla. Või kui on, on ta libu. Või vähemalt idioot. Või abielus.
Või igatahes miskit. Normaalne ta ei ole. Ja üleüldse on seksilembesed
vabameelsed mitte-litsid naised rohkem linnalegend või kalamehejutt.
Meie ühine öö, mis oleks muidu meeldiva, kergelt patuse alatooniga
mälestusena kestma jäänud (ning küllap oleksin edaspidi häbelikult
punastades pilgu maha löönud ning vargsi muheledes “tere” pobisenud)
muutus lörtsitud maiguga puberteedi-ea veaks.
Nüüdseks olen aru saanud, et mul läks veel hästi. Hoopis levinum on
variant, kus taoline - n.ö. mittetahetud mees - küüniliselt eemale
tõmbab ning terve linna libujutuga kihama ajab.
Eks vahepeal juhtus nii mõndagi, ent aasta eest astusin samasse ämbrisse
teist korda. Oli paha tuju, üksindus ja pangetäis ei-tea-kust
väljahiilinud vanu komplekse. Ja tunne, et ma ei taha seda ööd üksinda
veeta - tahan kedagi kõrvale, kohustuste ja probleemideta.
Sobiv inimene
oli mu läheduses olemas, kohe eriti sobiv - keegi, kes järgmisel päeval
Eestist jäädavalt lahkuma pidi. Ta teadis, et olen seotud, teadis seda
teist inimestki, ära sai räägitud ka just for one night jutt. Ei olnud
mõtteuba ka, et vana reha teist korda otsaette laksata võiks - aga, oh
seda imet, kui ta järgmisel õhtul mulle oma “rõõmusõnumi” siiajäämisest
tõi. Ja, uskuge või mitte, ta jäi, sest - nagu ta ise ütles, tundus
talle, et “mina ei teadvat, et oma südames soovivat ma tegelikult teda”.
Tema süda teadis küll, et mina see õige olen - hakkas teadma selsamal
hetkel, kui ta “mu üksildast selga sel imeilusal hommikul eemaldumas
nägi” ehk teisisõnu siis, kui öeldu ja kokkulepitu mõte talle lõpuks
kohale jõudis.
Nutsin, palusin, naersin - tolku polnud millestki. Nagu truu koer
kraapis ta mu trepil ka siis, kui ma lakkasin ust avamast. Lõpuks leidis
ta endale “uue südamedaami”, keda esimesel võimalusel mulle esitlemas
käis. Jõudis kallistades kõrva sosistada ka, et “talle tundub, et ta
suutis kellessegi teisesse armuda”.
Võibolla mulle vaid tundub nii, ent
tema silmis läigatas tubli annus pettumust, kui noorte “vastleitud õnne
üle” valjuhäälselt ja entusiastlikult headmeelt väljendasin.
Siis ta lõpuks lahkus - et pool aastat hiljem tagasi olla. Juhhei...
Vaatasin teda, needsin end maapõhja ja tõotasin, et ei iial enam.
Just need hommikud - see, mis järgneb seksile - on mind hoidnud rohkem
proovimast. Ma kardan kohutavalt hommikuid, seda esimest silmavaatamist
ja võimalikku valestimõistmist. Ei taha, et minult oodataks rohkem, kui
suudan pakkuda - ja ei taha oodata teiselt rohkem, kui tema on valmis
pakkuma.
Sestap usun, et seksi seksina minu jaoks ei eksisteeri -
voodisse, kasvõi üheks ööks, olen nõus ronima vaid inimesega, keda
vajadusel ülejäänud elu oma lähikonnas taluda suudaksin.
Ma tean, et see lubadus ei jää kestma - lõpuks unustan. Ja lõppude lõpuks tahan ma uskuda linnalegendi ilusatest üheöösuhetest, mis lõppevad tsiviliseeritult ning suures teineteisemõistmises. Ilma edasiste painamiste ja libutempliteta.
