Debora:

“Ma kahtlesin kaua, kas oma kogemusest rääkida, kuna see on väga isiklik.”

Isegi pärast aastaid kestnud psühhoteraapiat kandsin ma endaga kaasas süü- ja häbitunnet.

Ma otsustasin sellest rääkida, kuna võib-olla aitab see teistel sarnase kogemusega naistel abi otsida.

Oma kogemuse jagamine aitab samuti häbist üle saada.

Mind kuritarvitati lapsepõlves seksuaalselt kahe või kolme aasta jooksul, ma arvan, et ma olin kuus või seitse.

Teismelisena kuulsin ma pealt, kuidas tüdrukud arutasid, kuidas esimene kord olla võiks ja osad ütlesid, et ootavad seksiga abiellumiseni, et see oleks midagi erilist.
Ma olin väga vaikne, kuigi sisemiselt ma keesin.

Ma mõtlesin, et mida ma küll ootan, kuna olen juba rikutud. Ma tundsin, et olen rikutud. Ma kandsin seda musta pilve iseendas palju aastaid.

Kui ma läksin esimese abikaasaga abieluteraapiasse, hakkasin ma mõistma, miks ma nii vihane olen.

Ma sain aru, et meie abieluprobleemid ei olnud tema süü. Sellega astusin ma enese tervendamise teele. Ma õppisin kuritarvitajale andestama.

Aastatepikkuse vaevanägemise järel õppisin ma end armastama ning kasvasin tugevaks ja enesekindlaks naiseks.
Selleks ei ole vaja muud kui visadust.