Elektrilise vibraatori ajalugu

Vibraatorite kasutamine algas tegelikult juba 19. sajandil, aga õigupoolest tuleb meil minna ajaloos veelgi kaugemale tagasi perioodi, mil vibraatorit ei olnud veel leiutatud. 17. sajandil kannatasid naised sündroomi all, mida nimetati hüsteeriaks. Selle sümptomid olid ärrituvus, ängistus ja ebaratsionaalsus. Kõlab nagu raskekujuline menstruatsioonieelne pinge? Igal juhul aitas visiit arsti juurde neist sümptomitest jagu saada. Ravi seisnes selles, et arst torkas ühe sõrme tuppe, masseerides samas teise käega naise genitaale, kuni too sai pingeid vabastava orgasmi.

Siis seda muidugi orgasmiks ei kutsutud, nähtuse nimi oli hüsteeriline paroksüsm (kõlab ju päris meditsiiniliselt ja sugugi mitte seksuaalselt?). See oli kohutav seisund, mille all naised kannatasid, ja kuna protseduur viidi läbi arsti kabinetis suletud uste taga, loeti seda lubatavaks. Ei ole teada, kas naised pärast isekeskis oma arstide tehnikat ka arutasid.

19. sajandil mõeldi välja veeteraapia, kuna arstid vajasid alternatiivset meetodit, et oma käsi mitte ära kurnata. See teraapia oli kaunis populaarne ning seda sooviti ka siis, kui see ei olnud vajalik. Seega oli uus meetod jalad alla saanud, arstid aga ei tahtnud, et patsiendid seda üle doseeriksid. Seega sündis 19. sajandi lõpus meditsiiniringkondades esimene vibraator.

Aurujõul töötav massaazhiaparaat muutis raviseansid arsti seisukohalt kiireks ja efektiivseks. See säästis nende käsi ning pakkus klientidele kiiret rahuldust, mis omakorda tõi arstidele sisse rohkem raha. Ajakirjades ja õpikutes ilmusid esimesed artiklid, milles ülistati vibraatori omadusi.

Tänu ettevõtlikele inimestele mõeldi välja esimene kaasaskantav vibraator. Seda reklaamiti ajakirjades kui abivahendit, mis aitab naistel tunda end terve, elujõulise ja värskena. Kahjuks oli see vibraatorikasutamise aktsepteeritavuse lõpp. Naised said kergesti vaevustest ise jagu ning arstid olid sunnitud mõtlema rahategemiseks välja uusi ravimeetodeid, nagu näiteks psühhoteraapia.

Kuna ei olnud mingi saladus, mis vahendeid naiste rahuldamiseks kasutati, otsustasid pornofilmitegijad uut seadet ka oma filmides kasutada. Seega ei jäänud arstid mitte ainult ilma tulusast ravimeetodist, pornofilmid muutsid selle tegevuse poliitiliselt ebakorrektseks. Porno tegi vibraatorist räpase eseme, kuna naistesse ei suhtutud siis kui seksuaalsetesse olenditesse.

Niisiis ei ole masseerimisvahendeid reklaamitud alates 1920test aastatest sugugi ühtemoodi. Õigupoolest on vibraatoreid hakatud nii agressiivselt reklaamima alles hiljuti. Ilmselt tuleneb see ka praegusest hea kehalise vormi vaimustusest ning tänapäeva stressirikkast maailmast, et vibraatorid on muutunud vabalt kättesaadavaks.

On häbilugu, et vibraatorid on seni olnud nii allasurutud ning põlastatud. Seksuaalne mäng kujutab endast täiskasvanud inimeste lõbu poolte kokkuleppel. Lõbus ei ole midagi poliitiliselt ebakorrektset, eeldusel, et see toimub poolte kokkuleppel.