Eskorttüdruku pihtimus: suur kämmal haaras mul piha ümbert ja mind tõmmati tugevalt vastu rindkeret, tema huuled tugevalt minu omadele surutud
Valgusviir liikus üle toa ja langes mu näole, äratades mind kõige imelisemast unenäost, kus ma seksika samoalasega alasti Twisterit mängisin. Tõusin ja tegin läbi oma hommikurutiini, keetsin kohvi ja näksisin natuke hästivarustatud külmkapist leitud värsket ananassi ja teisi saarel kasvavaid puuvilju. Bangalo, kuhu D’Amicod mind majutanud olid, oli sedasorti koht, milles ööbimisest puhkusel olijad unistavad. Olles Honolulust lõunas, oli see kohe Teemantpea rannas. Selles mõttes, et ma võisin liugukse avada ja juba kümne jala pärast varbad liiva suruda. Taustaks oli häirimatu vaade ookeanile. Avasin uksed, lastes ookeanibriisi ja lainete müha tuppa.
Suutmata kauem oodata, tõmbasin selga valged bikiinid, haarasin rätiku ja suundusin randa. Liiga kaua aega oli möödas sellest, kui viimati rannas käisin. Viimane kord oli olnud Wesiga.
Wes. Ma ei kavatsenud tema peale mõelda. Kui olin Vegases lennujaama jõudnud, nägin seal seltskonnaajakirja, mille esikaanel oli Gina DeLuca pealkirjaga „Gina uus silmarõõm” ning selle all foto kaunist näitlejast lõunatamas ei kellegi muu kui minu Wesiga. Noh, mitte minu Wesiga, kuid ta oli minuga koos esimesena ja omandi õiguse järgi on ta siis minu, eks? Samas oli ta nüüd Ginaga ja valdamine võttis enda alla üheksa kümnendikku seadusest. Mida kuradi mõtteid? Wes ei kuulunud mulle rohkem kui mina talle. Talle võis ehk kuuluda tükike mu südant, kuid mitte kogu kupatus. Me olime selle teineteisele väga selgeks teinud, hoolimata sellest, et pealispinna all tunded veel keesid, me mõlemad nõustusime selle tagaplaanile jätma seniks, kuni elust kõike võtame. Ja seda ma kavatsesingi teha.
Elust kõike võtta.
Lastes rätikul umbes kolmekümne jala kaugusel veepiirist liivale kukkuda, vaatasin kaugusesse üle akvamariinsinise vee. See oli nii selge, et liivapõhja võis näha vähemalt saja jala kaugusel, enne kui vesi sügavamaks läks. Kaugustes püüdis üksik mustades surfi pükstes surfaja muljetavaldavaid laineid. Ta oli kohe kindlasti sitaks osav. Ma jälgisin teda natuke aega, lummatud tema liikumisest. Ta püüdis paar väiksemat lainet ja tegi seejärel 360-kraadise pöörde, viskus laksaki vastu lauda ja hakkas tagasi kalda poole sõudma. Hetke pärast oli ta taas laual püsti ja püüdis imeilusa A-laine, kihutades sellel nagu tõeline proff.
Õige pea suundus surfar väikesel lainel minu poole. See tundus kui aegluubis. Esimesena jäid mulle silma õlast alla pahkluuni jooksvad mustad keerised. Seejärel liikus mu pilk märjale, siledale ja kõige laiemale rindkerele, millega mu pilku kunagi õnnistatud oli. Chicagosse jäänud Tony oli kaugelt kõige laiaõlgsem mees, keda tean, ja ta polnud mingi kämbu, aga siiski, isegi tema ei saanud selle hiiglase vastu. Mees, nagu seda oli Tai Niko, pani minusuguse naise — viie jala ja kaheksa tolli pikkune ning suurus 8 (piiripealne suurus 10, kui võtta arvesse hiigelsuured rinnad ja pirakas ahter) — end imetillukesena tundma. Mulle meeldis end väikesena tunda.
Tema laud jõudis randa ja ta hüppas sellelt mängleva kergusega liivale, justkui teeks seda iga päev, kummardus ja haaras maast laua. Ta hoidis seda ühe musklis käega, nagu ei kaaluks laud tuhkagi. „Hei, haole,” ütles ta ja ma tõmbasin silmad vidukile. Jäta meelde … vaata Wikipediast, mida haole tähendab.
„Ma ei saanud aru, et see seal olid sina. Sa oled osav.” Nõksasin lõuaga ookeani poole, proovides leida põhjuseid, miks mitte tema hunnitut keha jõllitada ja selle üle ilastada.
Tema lõug värahtas, kui ta muigas. „Oleks kummaline, kui poleks. Päevadel, mil ma ei tee modellitööd ega tööta koos perega show’del, õpetan ma surfamist.”
„Sa juhendad?”
„Miks küsid? Soovid tundi?” Tema hääl oli meelas ja võrgutav.
See oli kohe kindlasti märguanne vastu flirtimiseks. „Sa õpetaks mind lainetel ratsutama?” Kergitasin kulmu.
Tema huuled tõmbusid isuäratavalt prunti, kui ta silmad tundusid uudistavat mu bikiinidesse kammitsetud keha. „Preili, ma õpetan sulle, kuidas terve öö ja terve päev ratsutada.” Kui ta ütles sõna „preili”, ei kõlanud see nii, nagu naine ütleks seda oma parimale sõbrannale. Ei, see kõlas rohkem nagu urin, kui ta rõhutas prrrr-i, andes sellele prrrrrlllli varjundi. See saatis minust otse läbi iharaid nooli, nii et mu varbad tõmbusid instinktiivselt krõnksu ja mu jalgevahe pinguldus meeldivalt.
„Kas tõesti? Me räägime endiselt surfamisest?” nägin ma teda läbi.
See pidi mänglevalt kõlama. Kuigi ma kujutasin ette, et temaga teisiti mängida oleks palju põnevam. Mina ja mu tuss olime sellest sõidust vägagi huvitatud.
„Mis sa arvad?” Tema tumedad silmad tõmbusid süsimustaks. Nende tintjas sügavikus keerles iha ning mu naiselik pool kargles rõõmust ja vihtus tibutantsu.
„Mängi suurtele panustele või ära mängi üldse” on moto, mida inimesed sellistel hetkedel järgivad. Noh, mina plaanisin selle oma tunnuslauluks muuta, sest ma kavatsesin enne kojuminekut kohe kindlasti „suurele” panusele mängida. „Kullake, ma võin ratsutada nii lainetel kui ka sinul,” vastasin otsekoheselt, teades, et mängin tulega. Ma tahtsin kõike, mis sellele lausele järgneda võis. Ihaldasin seda nii väga, et võttis põlved nõrgaks.
Tai sõõrmed läksid puhevile, ta hingas kuuldavalt sisse. Tema lainelaud kukkus valju mütsatusega liivale, suur kämmal haaras mul piha ümbert ja mind tõmmati tugevalt vastu rindkeret, tema huuled tugevalt minu omadele surutud. See suudlus oli metsik, jõuline ja seda kannustas täitmatu janu. Me ammutasime leevendust teineteise huultest. Teravad huultenäksamised ja keeltenilpsud. Värisevad limpsatused, eesmärgiga haarata, maitsta ja rüüstata, kui me teineteist nautisime. Ilma küsimuse, kommentaari või aruteluta tõstis Tai mu üles, libistas käed üle tagumiku, mida ta pigistanud oli, ja tõmbas mu järsult sülle. Haarasin jalgadega ümber tema piha ja hoidsin end seal, suutmata end kas või hetkeks tema sõltuvusttekitavast maitsest lahti rebida, et vaadata, kuhu me läheme. Alles siis, kui mu bikiinide ülemine osa seljast tuli ja ma langesin selili pilvelaadsele pinnale, Tai huuled mu nibu ümber sulgumas, täheldasin, et me pole enam rannas. Sel hetkel ma sellest ei hoolinud. Ma tahtsin Taid enam kui järgmist hingetõmmet.
