Iga inimese jaoks on tema mured väga isiklikud ja võimalik, et polegi kedagi, kellega neid arutada. Palju antakse kõrvalise pilgu poolt häid nõuandeid, kuid palju tuleb ette ka süüdistamist, mahategemist ja lausa solvamist. Kujutan ette, kui mõruks teeb see inimese meele, kes oma südame maailma ette laiali laotanud ja peab nüüd poriseks trambitult selle uuesti kokku korjama.

Näiteks on keegi segaduses oma mehe pärast, kellega alguses voodisamba ideaalselt klappis, kuid kes aja jooksul eemaldunud ja naise oma lähedusevajadusega unarusse jätnud. Naine on mures, sest seks on elust kadunud ning erinevad katsed oma meest uuesti võrgutada ei kanna vilja.

Kohe on varnast võtta ridamisi “teadjaid”, kes naist inetuks ja paksuks peavad ning tunnevad kaasa hoopis mehele, kes sellise kõrval õhtuti magama peab heitma. Või siis konstateeritakse kui fakti, et mehel on kindlasti noorem ja nägusam armuke ning armastus teise naise vastu ei lase oma kaaslast näpugagi puudutada.

Isegi kui “murelik” varem neid variante ei kaalunud, hakkab ta nüüd neid reaalseks pidama. Mida detailsemalt oma probleemi kirjeldada, seda suurem tõenäosus on saada „eksperthinnang” oma isikule, mitte olukorrale.

Sageli soovitatakse mehega asjad selgeks rääkida. No minul on kahtlus, et kui see võimalik oleks, siis vastavasisulist postitust foorumis ei eksisteeriks. Tavaliselt on selline naine juba lausa kodused näitlejakursused läbinud, mis sisaldavad ka interaktiivset suhtlust oma mehega.

Ta on proovinud seksimisel initsiatiivi võtta ja korvi saanud. On seepeale eemale tõmbunud ja mehepoolset pealehakkamist oodanud. Asjatult. On proovinud malbelt asja arutada, mees läheb lukku. On hüsteeriliselt nuttes oma ahastuse välja karjunud, mees jätkab teleka vaatamist või läheb magama.

Põhjus võib olla naisest sõltumatu, nagu depressiooniseisund, eesnäärmeprobleemid, libiido langus. Võib olla naisest sõltuv, nagu segadus tunnetes, välistada ei saa ka armukest. Hea on sellises olukorras lugeda teiste kogemusi, kuigi iga juhtum on unikaalne.

Muidugi soovitaks ka ise partneriga seksuoloogi juurde minna, kuid see on Eestis veel vähe levinud. Inimene on uute olukordade suhtes ettevaatlikult meelestatud ja pole lihtne võõraga silmast-silma oma sekselu lahata. Teadmatus, kas ja kui palju sellest kasu on, hoiab nõustamisest eemale, kuigi sellest pigem kasu kui kahju saaks.

Või siis naisterahva ülestunnistus, et ei ole kunagi vahekorras olles orgasmi kogenud. Ja uurib, mida saaks või peaks tegema, et voodielu parandada. Selline naine on kommenteerijate jaoks automaatselt frigiidne ning kaugemale jõuavad nõuanded harva. Kui masturbeerides võib naine õnneliku lõpuni jõuda, on ju probleemiks mehe ja naise seksuaalne sobivus (sobimatus), mitte naise tundetus.

Enamik naisi on orgasmivõimelised, kuid sellest on vähe kasu, kui ise oma salapunkte tead. Isegi kui meest sõnaliselt ja tegutsemisel juhendada, võib tulemus olla null.

Ajast ja arust on väited, et igaüks peab oma orgasmi eest ise hoolitsema. Milleks siis üldse partnereid vajame, kui ISE nii tegijad oleme?

Silitage endal paar korda pead. Kas tundus mõnus? Paluge kellelgi teisel silitada. Kumb paitus oli meeldivam? Teise inimese puudutusi kogeme palju intensiivsemalt, sest need ei ole meie poolt antud käsklustest juhitud. Nii ka seksis. Üks naine võib kolmest partnerist ühega jõuda iga kord lõpuni, ühega pooltel kordadest ja ühega mitte kunagi. Kas orgasm on siis ikka ainult naise enda teha?

Mul on peaaegu kahju naistest, kes kulminatsiooni jõudmiseks peavad silmad kinni erutavaid fantaasiaid esile kutsuma ning samaaegselt endale lisastimulatsiooni pakkuma, et kompenseerida mehe tegemata jätmisi. Muidugi võib väita, et see on parem kui mitte midagi. Aga kindlasti ei ole see väärt nõuanne, mida teistele jagada.

Kui naine seksi naudib, ma mõtlen, tegelikult ka naudib, mitte ei katsu oma partneri jaoks tasemel voodipartner olla, ütleb ta harva seksist ära. Siin võib peituda põhjus probleemile, miks osades perekondades jäävad just meestele seksile vihjates tühjad pihud, kuna naine puikleb kõrvale.

Võimalik, et see naine ei ole orgasmi kas kunagi või viimasel ajal kogenud ning see paneb teda seksi pelgama. Soovist mehele „vastu tulla” ta sellega aeg-ajalt tegeleb, kuid mitte omal initsiatiivil. Selles perekonnas peab naine seksuaalselt õide puhkema, mis on suuresti mehe võimuses.

Ühe targa raamatu põhjal tean rääkida, et mehel võib erutusest orgasmini kuluda keskmiselt 3 minutit, samal ajal kui naine käib sama tee läbi 13 minutiga. Minu meelest on iga mehe jaoks auasi hoolitseda selle eest, et õrnem pool enne õnnelikuks teha ja siis ennast paisu tagant päästa.

Natuke uudishimu ja tähelepanelikkust oma kaaslase soovide suhtes ning tohutult palju eksperimenteerimist erinevate asendite, tehnikate ning abivahenditega ja voodielu võib võtta uued mõõtmed.

Kurb tõde on see, et kui seks ei klapi, kipub varem või hiljem lääpa vajuma ka ülejäänud suhe. Võiks olla mõlema poole südameasjaks hoolitseda oma valitud kaaslase heaolu eest, nii vaimses kui seksuaalses plaanis.

Seks on ikka kahe inimese vaheline asi ja nii nagu nööril on kaks otsa, sõltub rahuldustpakkuv seks mõlemast osapoolest. Ükskõik, mida foorumites sellest ka ei arvata.