Inimene on olemuselt biseksuaal?
Ka teadlaste jaoks on biseksuaalsuse mõiste äraseletamine suhteliselt keerukaks osutunud. 1948. aastal tuli teadlane Kinsey välja hiljem legendaarse kuulsuse omandanud raportiga, mis tunnistas 46 protsenti tema poolt küsitletud inimestest biseksuaalseteks. Tegu oli selle aja kohta kindlasti vägagi ootamatu avaldusega.
Kinsey arvas biseksuaalsete hulka kõik, kel oli olnud kasvõi pisimgi homoseksuaalse iseloomuga kogemus või seksuaalne fantaasia mõne omasoo esindajaga. Ja selliseid inimesi polegi nii vähe. Sealtpeale võtsid paljud seksuaaluurijad aluseks just Kinsey tulemused, mille kohaselt umbes pooled inimestest on heteroseksuaalsed, väike osa homoseksuaalsed ning päris suur osa rohkem või vähem biseksuaalsed.
Hoopis teistsugused on tulemused siis, kui inimestelt nende võimaliku biseksuaalsuse kohta otse küsida. Kümne aasta tagune Saksamaal korraldatud esinduslik küsitlus näitas, et biseksuaalseks julges end tunnistada vaid 3,4 protsenti meestest ja 4,5 protsenti naistest.
Millal üldse võiks inimest biseksuaalseks nimetada? On ta biseksuaalne, kui ta vastavalt käitub või kui ta end ise biseksuaalsena tunneb? Sellele ei oska ka seksuaalkäitumise uurijad veel ühest vastust anda, sest esialgu on lõplikult vastamata veel seegi küsimus, kas seksuaalsus on ikkagi kaasa sündinud või hoopis keskkonna mõjul välja kujunenud.
Mõningad definitsioonid teevad vahet kaht sorti biseksuaalsusel: esimesel juhul on tegemist inimesega, kes heterost on muutunud geiks või vastupidi — geist heteroks, ning teisel juhul on tegemist millegi poolt tingitud biseksuaalse käitumisega, mis tuleb esile väliste tingimuste mõjul. Siia teise variandi alla saab lugeda näiteks vaid samasoolistele mõeldud koolid, vanglad või ka sõjavägi.
Kuidas seksuaalsust mõõta?
Juba 19.sajandist peale on seksuaalsust uurivad teadlased püüdnud välja selgitada meetodit, millega oleks võimalik inimese seksuaalsust kuidagi mõõta. Kinsey võttis kasutusele seitsmeosalise skaala, milles number 0 tähistab läbinisti heteroseksuaalset inimest ning number 6 vastavalt homoseksuaalset. Kes Kinsey-skaalal number 3 juurde jääb, võib ennast õigustatult biseksuaalseks nimetada. Hinne 5 näiteks näitab, et biseksuaalseid kalduvusi on õige väheke.
Berliini seksuaaluurija Erwin Haeberle sõnul pole teaduslikust seisukohast võttes mitte mingit vahet, kas inimene on homo-, hetero- või biseksuaalne. Sageli on tegu mingite väliste tingimustega, mis inimest teatud seksuaalsuse suunas kallutavad, seda kasvõi vanglates või sõjaväekasarmutes. Samas, sellest keskkonnast välja pääsedes taoline, nö loomulikust erinev käitumine tõenäoliselt lakkab.
Teadmised inimese seksuaalsest käitumisest näitavad vaid seda, et ükski ennustus ei ole sajaprotsendiliselt vettpidav, ka homoseksuaalne mees võib kõigi üllatuseks ühel heal päeval hoopis naise võtta, mis lisab vaid kinnitust temas peitunud biseksuaalsuse algetele.
Paljud teadlased ja psühholoogid toetavad hüpoteesi, et tegelikult on kõik inimesed rohkem või vähem biseksuaalsed ning nende tegelik seksuaalne orientatsioon kujuneb välja alles elu käigus. Kas siis ühes või teises või ka mõlemas suunas. Üheks sagedasemaks variandiks on näiteks see, et inimene elab täiesti harmoonilist heteroseksuaalset elu ning vaid aeg-ajalt oma homoseksuaalse partneriga kohtub.
Pikk ajalugu
Kuigi tänapäeval tundub suur osa seksiga seotud teemadest pigem moeröögatusena ning on kuidagi “in” olla bi- või homoseksuaalne, siis tegelikult on tegu väga vanade nähtustega. Mitmetest vanadest kultuuridest leiab tõendeid seksi kohta mõlema soo esindajatega. Professor Haeberle sõnul pidasid vanad kreeklased ja roomlased üsna iseenesestmõistetavaks, et mehed tohtisid maitsta nii mehelikke kui naiselikke võlusid.
Biseksuaalsust põhjalikumalt uurinud Marjorie Garber toob samuti näite ajaloost, kus sageli läks mees sõtta koos oma noormehest armastatuga, samal ajal kui naine ja lapsed sõjameest koju ootama jäid. Sajandeid hiljem me ju tegelikult ei teagi, kas oli selle põhjuseks ühiskondlik surve, et mees abielluma ja lapsi saama pidi, kuigi ta eelistanuks hoopis kooselu mehega, või oli see mingi üldlevinud kultuuriline järjepidevus, mis lubaski lähedasi suhteid nii mehe kui naisega.
Mitte ainult lõbu
Biseksuaalne elu ei tähenda sugugi seda, et inimene harrastab seksuaalsuhteid ükskõik kellega ja ükskõik millal, kuid kindlasti on tegu väheke vabameelsema elamise viisiga, mis rangelt väljapeetud väikekodanlikus mõttelaadis võõristust tekitab. Tegelikult võib avastus, et nii mehed kui naised ühtmoodi atraktiivsed tunduvad, ka inimesele endale tulla nagu välk selgest taevast. Psühholoogide hinnangul on raskeim neil, kel püsiv partner või perekond juba olemas, sest ei taha ju keegi oma lähedastele haiget teha.
Probleemide puhul oma hoiakutes ja suhetes pöörduvad abi saama enamasti naised. Mehed loodavad oma muredele ise lahenduse leida, kuid tegelikkuses lõppeb see nii mõnegi jaoks sügava depressiooniga. Samas, mis naiste biseksuaalsetesse ilmingutesse puutub, siis sellega lepivad mehed näiliselt kordi kergemalt kui iseenda sarnase sättumusega. Psühholoogid põhjendavad seda asjaoluga, et omavahel armastust jagavate naiste puhul on tegemist ühega klassikalistest meeste unistustest. Lisaks sellele aetakse tihti segamini mõisted biseksuaalsus ja polügaamia ehk biseksuaalsus seostub sageli kolmekesi-voodis-fantaasiaga.
Vaatamata stereotüüpidele on biseksuaalsus mainstream-nähtuste hulgas tugevalt kanda kinnitanud. Sellele on päris edukalt kaasa aidanud kasvõi tänapäevane muusika- ja meelelahutustööstus, tootes staare, kelle seksuaalsed kalduvused sageli väga kahetiselt ja radikaalselt välja mängitakse.
