XXX

Äkki on ta mu käte vahel, hoiab kinni mu käsivartest ja vaatab mulle otsa. Ta silmades on ehmatus ja esimest koda märkan ma ta iiriste ümber tumedamat sinist ringi; need on kaunid, sellest kaugusest veelgi kaunimad. Ta pupillid suurenevad ja ma tean, et võiksin ta pilku uppuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta hingab sügavalt sisse.

„Kas sinuga on kõik korras?” Mu hääl kõlab võõrana ja kusagilt kaugelt ning ma tunnen, et ta puudutab mind, aga ma ei hooli sellest. Mu sõrmed silitavad ta põske. Ta nahk on pehme ja sile ning kui ma pöidlaga üle ta alahuule tõmban, jääb mul hing kinni. Ta keha on minu vastu surutud ning ma tajun ta rindu ja kuumust läbi oma särgi, ning see on erutav. Tal on värske, meeldiv lõhn, mis tuletab mulle meelde mu vanaisa õunaaeda. Ma sulgen silmad ja hingan seda sisse. Söövitan selle lõhna endale mällu. Kui ma silmad avan, vaatab ta mulle ikka veel otsa, paludes, anudes mind, silmad mu suul.

Kurat. Ta tahab, et ma teda suudleks.

Ja ma tahan seda. Ainult korraks. Ta huuled on paokil, valmis, ootel. Ta suu oli mu pöidla all nii lahke.
Ei. Ei. Ei. Ära tee seda, Grey.
Ta pole sinu jaoks õige tüdruk.
Ta tahab romantikat, aga sina ei tegele sellise värgiga.

XXX

„Oh, kuradile see paberitöö.” Sõnad tulevad eikusagilt ja instinktiivselt haaran ma temast kinni ja surun vastu seina. Ma võtan ta mõlemad käed ja tõstan ta pea kohale, nii et ta ei saa mind puudutada, ja kui ta on kindlalt paigas, haaran ma teise käega ta juustest ning mu huuled otsivad ja leiavad ta suu.

Ta oigab mulle suhu, see on sireeni kutse, ja lõpuks saan ma teda maitsta: piparmünt ja tee ja mahlased puuviljad. Ta maitseb sama hea kui välja näeb. See tuletab mulle meelde külluseaega. Armas jumal. Ma igatsen tema järele. Ma haaran ta lõuast kinni, suudlen teda sügavamalt ja ta keel puudutab kõhklevalt minu oma … uurivalt. Kaalutledes. Aistides. Mind vastu suudeldes.

Oh, jumal taevas.

„Sa. Oled. Nii. Armas,” pomisen ma ta huulte vastas, täielikult joobunud, purjus ta lõhnast ja maitsest.
Lift peatub ja uksed hakkavad avanema.

XXX

„Kas sul on üldse aimu, kui väga ma sind tahan, Ana Steele?”

Ta huuled paotuvad, kui ta sisse hingab, ja ma sirutan käe ja puudutan ta põske. Ta nahk on pehme nagu lille õieleht, kui sõrmeotstega mööda ta lõuga libistan. Ta on kadunud — minu lummuses. Ta on juba minu. See on joovastav.

„Tead, mis ma mõtlen sinuga teha?” pomisen ma ja hoian ta lõuast pöidla ja nimetissõrmega kinni. Ma kummardun ja suudlen teda kindlalt, surudes ta huuled enda omade vastu. Ta vastab mu suudlusele, ta on nii pehme ja armas ja nõus, ning mul on võitmatu vajadus teda näha, üleni. Ma teen kiiresti ta nööbid lahti, võtan aeglaselt ära ta pluusi ja lasen sellel põrandale kukkuda. Ma astun tagasi, et teda vaadata. Tal on seljas helesinine rinnahoidja, mille Taylor ostis.

Ta on vapustav.