Kui kaua püsib abielu ilma seksita?
Tegelikult hakkas meie intiimelu kiiva kiskuma juba ammu. Suhe algas väga tormiliselt ja kirglikult, meil mõlemal olid inimesed enda kõrval olemas, kuid sellist kirge ja teineteise mõistmist ei olnud me kunagi varem kohanud. Teadsime poolelt sõnalt, mida teine öelda tahtis, meil olid ühised huvid ning koos oli lihtsalt nii hea ja kerge olla. Nii oligi loogiline asjade jätk see, et lõpetasime pooleli olevad asjad oma elus ning kolisime õige pea ühe katuse alla.
Ma ei julge öelda, et oleksin ka kohe siis, päris alguses, meie seksi hirmsasti nautinud. Ma olin pigem joobnud sellest pöörasest õnnetundest, mis ta minus tekitas ning kuigi meie voodielu kulges suhteliselt regulaarselt, oli juba siis aeg-ajalt probleeme, kuid panime need uue olukorra ja ärevuse arvele.
Ei nautinud seksi
Mingil hetkel hakkasin ma mõistma, et tegelikult ma ikka üldse ei naudi temaga magamist. Mulle meeldis tohutult tema käte vahel olla, kaisus magada, kallistada, suudeldada, kuid seks… see ei sujunud ikka üldse. Kui muidu on ta kõige hoolivam mees, keda kohanud olen ning ma sain ennast tunda tõelise naisena, siis voodis minu meelest ta nagu väga ei muretsenud selle üle, kas mul ikka ka hea on. Võib-olla ma teen talle praegu hirmsasti ülekohut, kuna ega ma ise ka suud eriti selle koha pealt lahti ei teinud, kuid ilmselt on meie mõlema lastetuba süüdi selles, et me seksist eriti ei räägi. Ma arvan, et pole vist mitte kunagi temaga orgasmini jõudnud, kuid oli leppinud sellega kui millegagi, mis ongi naise saatuseks.
Tasapisi hakkas aga nii minema, et neid seksikordi hakkas järjest vaiksemaks jääma. Kõigepealt venisid vahed mõne nädala, seejärel mõne kuu pikkuseks. Alguses elasin seda väga üle, kuna ei saanud aru, miks mees mind enam ei taha, mis mul viga on. Kuid inimene harjub kõigega ning peagi ei tundunudki nii imelik asjaolu, et leidsime end armurõõme jagamas umbes 2-3 korda aastas. Siis, kui sõbrannad oma voodiseiklustest pajatasid, noogutasin innuga kaasa ning viisin siis jutu mugavalt kõrvale. Õnneks nad teavad, et olen elu aeg häbelikuma loomuga olnud ning ei oska vist siiani kahtlustada, et minu intiimelus võiks midagi nii kapitaalselt paigast ära olla.
Ei puuduta teineteist üldse
Nüüd olemegi aga mehega jõudnud faasi, kus pole teineteist juba varsti kolm aastat puudutanudki. Kui mulle mingi aeg tagasi veel tundus, et ehk saame ikka kõik korda, kuna endiselt musitasime ja kallistasime, siis nüüd on needki tegelikult soiku jäänud. Kallistame siis, kui ma ise mehele käed kaela ümber panen või talle voodis kaissu poen. Oleme sel teemal ka rääkinud ning ta tunnistab ise, et ei tunne enam sellist kirge nagu varem. Ometi kinnitab ta, et armastab mind endiselt väga ning ma olen kõige lähedasem ja tähtsam inimene tema elus. Ma võin küll olla väga pettunud, et minu mees ei näe minus enam ihaldusväärset naist, kuid tegelikult ei igatse ma väga ka meie seksi taga. Igatsen lihtsalt head seksi, kuid oma partnerit ei petaks ma iial.
Armuke?
Ma ei tea, kas tema mind petab. Kindlasti arvab ka nüüd enamik inimestest, et just nii see ongi, kuna üks terve mees ei saa nii kaua n-ö kuival olla, kuid tegelikult ma siiski arvan, et ta on truu. Ma näen, kui hooliv ja pühendunud isa ta on ning ei kujuta ette, millisele ajahetkele ta suudaks veel armukesed mahutada. Püüdsin kunagi ka uurida, kas äkki on tal mõni meditsiiniline probleem, kuid ta kinnitab, et kõik on korras ning seksita elu ei ole ka tema jaoks väga lihtne, kuid midagi ei ole parata — ta lihtsalt ei näe minus enam kiretekitajat.
Tundub tõesti, et midagi ei olegi parata. Ma olen juba ammu loobunud mõtetest, et ehk läheb kõik iseenesest korda. Vahel harva taban end isegi küsimuselt, kas meil oli õige otsus saada lapsi, kuna näha on (ja oli juba siis), et niimoodi ei saa see suhe ju kesta. Samas on ta parim isa, keda ma oma lastele võiksin ette kujutada ning tegelikult ka parim mees, keda ma endale tahaksin. Meie teineteise mõistmine ei ole kusagile kadunud, võib-olla on veidi rutiinist muljutud, kuid siiski olemas. Piiritu armastus, usaldus ja respekt on meie suhtes olemas, kuid ometi küsin ma endalt, kas niimoodi on võimalik lõputult edasi minna? Ma olen ju tegelikult noor ning ei tahaks ennast juba kolmekümnendates naisena maha kanda.
