… nii nagu oli valus esimene vahekord, on valusad ka kõik järgnevad. Ja kui nad just valusad ei ole, siis täielikku naudingut pakkuda ei suuda.

Olen 21 aastane noor naine, seksuaalelu elanud kuus aastat. Praeguse partneriga oleme koos olnud 2 aastat ja kuigi meie läbisaamine on väga hea, kogen orgasmi mõni kord, ja ka erutust, et astuda vahekorda, kogen samuti harva.

Olen 30 aastane 2 lapse ema. Abikaasaga on läbisaamine väga hea, kuid orgasmi kogen vaid pettinguga. Kuna abikaasa oli minu esimene partner, arvasin, et tegemist on minu kogenematusega. Aeg on läinud, aga tulemusi pole …

Milles on asi? Kelles viga, kui üldse? Naises? Mehes? Miks jätkab naine sellist suhet ja mängib kaasa mängus, mille reeglid talle ei sobi, aga enda omi kehtestada ei oska/ei taha/ei viitsi? On põhjuseks kompleksid seksuaalteema käsitlemisel üldse? Või kartus üksi oleku/jäämise ees? Kui kaua selline masohhistlik enesevägistamine ka tõeliselt suurte tunnete juures võib kesta? Elu lõpuni? Kas saab paarisuhe olla tõeliselt õnnelik, kui terve suur värvigamma paletist puudu?

Need on esimesed küsimused, mis mõttesse kerkivad, kui neid ja paljusid teisi Naistelehele saadetud kirju lugeda. Naised oma probleemidega. Kuid ei. Leidub ka mehi, kellele kõige lähedasema inimese seksuaalse leidmise teed peavalu valmistavad.

Kiri noormehelt: Oleme mõlemad 21 aastased ja suguelu elanud peaaegu aasta (enne seda olime mõlemad kogemusteta). Murelikuks teeb mind aga see, et valus on mu tüdrukul peaaegu iga vahekorra ajal.

Teda ennast ei paista valulikkus suguühte ajal üldsegi niipalju häirivat kui mind. See ei olevat tema jaoks probleem. Minu arvates on see aga päris tõsine probleem, sest ei ole just kuigi meeldiv näha, et tegevus, mis minule suurt naudingut pakub, ei paku mu tüdrukule midagi ning on kohati veel teravalt valus kah. Vahel on mul tunne, et ta nõustub ainult n.ö. kohusetundest.

Ise kinnitab mu tüdruk, et tal pole seksi vastu midagi ja kohati see talle isegi meeldib, aga tal lihtsalt pole selle järele mingit vajadust ning ta võiks väga hästi ilma selletagi hakkama saada. Mina arvan siiski, et ta mõtleks hoopis teisiti, kui ta vahekorrast vähimatki mõnu tunneks. Mingeid komplekse ei tohiks tal ka olla, sest välimuselt on ta väga kena.

Mis aga puutub eelmängu, siis teen seda tavaliselt ligikaudu pool tundi ega kiirusta eriti vahekorda astumisega. Mu tüdruk on ka ise öelnud, et eelmäng talle meeldib ning see erutab teda, kuid sisenemisel tunneb ta sellegipoolest teravat valu. On olnud kordi, kus valu kaob ruttu, kuid pahatihti kestab see vahekorra lõpuni, ka siis, kui ta enam ammugi krampis ei ole. Pingesolek ei saa tulle ka hirmust raseduse ees, sest ta tarvitab antibeebipille. Ise ta väidab, et on pinges seetõttu, et ta teab, et on valus, valu aga on tingitud pingesolekust - järelikult üks "surnud ring".

Olen üritanud kasutada ka muid poose peale misjonäriasendi, kuid talle eksperimenteerimine ei meeldi ja vastu tahtmist ei saa ju midagi muuta. Mis aga puutub suuseksi või sõrmede kasutamisse eelmängu ajal, siis sellele on ta kategooriliselt vastu - tema arvates on see rõve. Olen lugenud kõiki teemat käsitlevaid artikleid (Yoni massaazh, Lingham massazh, Kas orgasm on kõigi jaoks?, Pooltund õndsust mehele, Õnnelikud paarid vajavad, Seksuaalsoovide saladused), kuid kahjuks pole õnnestunud oma partnerit nõusse rääkida, et näiteks neid massaazhe järgi proovida.

Olen soovitanud tal günekoloogi juures käies oma murest rääkida või näiteks minuga koos seksuoloogi poole pöörduda, kuid tema ei näe selleks põhjust.

Kuidas saaksin oma tüdrukule vahekorda nauditavamaks muuta (on see üldse võimalik) ? Samas vaimus jätkates ei paista midagi paremuse poole liikuvat - ju need asjad siis iseenesest ja ajapikku ei laabu.

Üks võimalus oli saata viimane kiri edasi psühholoog-seksuoloogile, kes ilmselt kiidaks olemasolevat vastastikust usaldust ja soovitaks teinteisele veel aega anda vm õpiku tarkust.

Teine - kasutades ära meie virtuaalkeskkonna anonüümsust õppida elust enesest. Kogemustest. Teie omadest, kallid Delfi Naistelehe lugejad, nii mehed kui naised. Tuleb mõni situatsioonidest kellelegi tuttav ette? Kuidas teil neid lahendada õnnestus?

Senini on meie lehel jagatud kogemused osutanud pigem sellele, et suurem osa naisi peab enese seksuaalsuse avastamisel läbi käima pikema tee kui üks partner …

…Peale 10 aastast kooselu avastasin tõelise plahvatuse tunde (ja mitte oma partneriga). Ehkki ka enne arvasin aegajalt midagi tundvat ….

Too kõige armsam ei pruugi voodis olla see kõige-kõige, kuid on suurepärane isa ja abikaasa … Kuid nn meestepuuduse lahendab ära hoopis keegi teine , kes omistab sulle teistlaadi hellitusi …

Tuleb välja, et paljude naiste keha "ärkab" hiljem kui tema seksuaalelu. Loodetavasti ei ole variant, kus armastatud naine 2, 5 või 10 aasta pärast järsku avastab, et seks ei pruugigi olla ainult kohustus armsa inimese suhtes, vaid kätkeb endas midagi hoopis enamat, sugugi ainuvõimalik lahendus. Nii nagu ka teiste meeste vaatamine/järele proovimine. Lõppude lõpuks oleme 20 aastaselt veel illusioonide kütkes, et maailmas on olemas see üks ja õige, vaja ta ainult üles leida. Ja koos endaga õnnelikuks teha. Aga kuidas? Kas mehel on üldse võimalik ergutada/kiirendada oma partneri seksuaalset küpsemist või jääb tal tõesti üle vaid oodata?

Üritagem siis üheskoos leida vastust küsimusele kuidas muuta kõige ülevam kahe inimese vaheline tunne ka voodielus samaväärseid elamusi pakkuvaks naudinguks.