Mälestusi liputajatest

Pruukis mul vaid mõelda, et liputajad on vist välja surnud, kui kohemaid poe juures ühte kohtasin. Seisis teine nurga taga pooleldi varjus ja kukkus kohe hoolsasti sehkendama, kui nägi mind lähenemas.

Tean ju küll, et liputajad on täiesti ohutu seltskond. Olen mõelnud, et kui mõni peaks mulle ette jääma, siis astun aga sammukese lähemale ja ütlen, et näita siia — siis takseerin demonstreeritavat ja teatan pahakspanevalt: nii väike, ma küll niisukesega ei vehiks!

Tegelikult aga hoopis kiirendasin sammu. Kuskil alateadvuses on ikka väike hirm sees, kuigi Tartu päevil tuli nendega kohtumiseks kogu aeg moraalselt valmis olla. Kes Pälsoni ühikas elanud, see teab, millest ma räägin. Eh, kui ma oleksin ise liputaja, siis läheksin ma ka otse loomulikult filoloogide ühikasse. Mida Pänter tollal ju oli.

Duši alla minek käis minu ühikapäevil niimoodi, et kõigepealt tuli kontrollida, kas mõni rebadel pükstega tegelane juba pimedas nurgas ootel ei ole. Kui oli, siis tuli ta minema peksta. Duši all olles pidi pidevalt jälgima, ega mõni juba pähe kulunud lõust aknal ei kõõlu. Kui kõõlus, tuli teda kõige kõvema käeulatuses oleva esemega visata.

Mina sain talle kõva küürimisharjaga päris mitu korda pihta ja olin rahul. Loppis moluga hoidis liputajamees paar päeva eemale ja kõigil oli kohemaid rahulikum pesemas käia. Aga siis ilmus ta varsti jälle välja. Tegelikult oli neid tüüpe ikka päris mitu. Mina ei tea, Tartu vist on kohe selline liputajate linn. Tallinnas on neid igatahes hulga vähem.

Nojah, tagantjärele tundub see isegi naljakas, sest üldiselt on ju teada, et liputajad ei ründa ja vägistama ei kipu. Just selle teadmisega lohutasin ennast neil koledatel hetkedel, kui ükskord hääletades liputaja peale sattusin. Niipea kui auto sõitma hakkas, võttis juht oma riista välja ja hakkas tööle.

Pidage auto kinni ja laske mind kohe maha, nõudsin kogu enesekindlusega, mille suutsin tol hetkel eneses leida. Vaata, ähkis mees selle peale. Ma ei vaadanud, aga eks ma muidugi nägin. Järgnes uus soov: hoia. Ma ei hoidnud. Vahtisin aknast välja ja kordasin kangekaelselt oma soovi auto peatada.

Järgnevate hirmpikkade minutite juures ajas mees oma asja ja mina muudkui korrutasin endale, et liputajad ei ole vägistajad ja tapjad ja et kõik lõpeb veel hästi. Muide, kuigi mees juhtis autot vaid ühe käega ja tema tähelepanu oli ilmselgelt mujal kui liikluse juures, ei kaotanud ta siiski valvsust ega kaldunud kordagi vastassuunavööndisse.

Aga point alles saabus. Kui nühkar omadega lõpule jõudma hakkas, võttis ta sealtsamast istme kõrvalt töökinda, pani selle oma relvastusele katteks ja purskas sinna. Noh, et autot ära ei määriks. Minust polnud tal siis enam lugu. Seeme kindas ja püksiauk kinni, peatas ta auto ja laskis mul minna.

Oi, väkk, no oli alles vastik. Köötsisin südamepahadusega võideldes suvalises metsavahes kuskil Vaida kandis ja mõtlesin, et mis must nüüd saab. Bussipeatust lähedal ei olnud, tuli pöidlaküüdiga edasi minna. Tartusse ma kuidagi ikka sain, aga hääletamisisu oli tükiks ajaks läinud.

Tartus oli liputajate teine lemmikpaik peale Pälsoni Emajõe luht. Vahepeal loobusin sealkandis jooksmisest, sest õieli hõlmadega tegelased muutusid liiga sagedaseks. Pärast autoperverti muutusin veel eriti valvsaks ja mulle kangastusid palja keskkehaga mehed juba isegi ülikooli peahoone taga.

Kui järele mõelda, siis on liputajatest täitsa kahju. Vaestel õnnetutel võib ikka praeguse ilmaga päris külm olla, ja kindlasti tunnevad nad ennast pärast rahuldust veelgi üksikumana kui enne. Mina neile kah midagi soovitada ei oska. Võib-olla ehk Tartusse kolida: seal ei ole ilm nii vilets kui Tallinnas ja ihaldatavat publikut leidub suuremates kogustes.