Kõik algas tõelise pereõnnega

“Olen Liisiga (nimi muudetud) koos olnud juba 12 aastat, neist viimased 8 abikaasadena. Meie vanem poeg on 11 ja noorem sai hiljuti neljaseks. Kõrvalt näime kindlasti lausa ideaalse ja filmiliku perekonnana — kaks inimest on teineteist leidnud, neil on imevahvad lapsed ja oma maja. Rahaliseltki oleme edukamad, kui paljud meie tuttavad perekonnad. Elu jagas head kaardid kätte ja olen äärmiselt tänulik. Aga nagu me teame, siis pole head ilma halvata ja just suurim osa mu suurest õnnest on viimaste aastate jooksul justkui varisema hakanud.

Kui me Liisiga kokku kolisime, siis olime sõna otseses mõttes nagu noored jänesed. Vabandan väljenduse eest, kuid meil lihtsalt ei saanud teineteisest küllalt. Õnnistasime sisse iga toa ja suure õnnistamise pöörises sündis meile ka esimene poeg. Mäletan enne ja pärast sünnitust tekkis meie voodiellu väike paus. Mõistsin seda täielikult — mina mehena ei oska ettegi kujutada, mis naise kehaga sel ajal toimub, peast rääkimata. Ajapikku loksus kõik jälle paika. Kasutasime ära hetki, mil laps magas või vanavanemate juures — nagu suured inimesed ikka. Eemalduma hakkasime teineteisest aga niipea kui naine hakkas teist last ootama…

Ei taha ja kõik!

Teisel-kolmandal raseduskuul ei lasknud naine mind enam füüsiliselt ligi. Ütles, et ei taha, et lapsega midagi juhtuks. Minu peas polnud sel erilist loogikat, sest esimest poega oodates müttasime viienda-kuuenda kuuni välja. See selleks, lasin sel olla. Olime teise poja sündides väga õnnelikud ja püüdsin naist ja lapsi igati toetada. Loomulikult tähendas see ka rohkeid töötunde, kuid me tulime ilusti omavahel toime ja õhtust sõin eranditult alati naise vastas, üks laps ühel ja teine teisel pool lauda. Tõeline pereõnn! Kui noorem poeg oli juba pool aastat vana, sain aru, et midagi on valesti. Kui püüdsin naisele läheneda, leidis ta alati vabanduse kohe magama jääda või midagi muud teha. Iga kord kui küsisin, milles tegelikult asi on, ärritus ta ja küsis mis mul viga on, et ma teda ei usu.

Kui sain aru, et sellest on terve aasta, kui ma viimati oma abikaasaga seksisin, muutusin väga tõsiseks. Alati, kui teema sellele kaldus, läks Liis närvi, öeldes, et mul pole vaja nokkida. Kord ütles ta isegi, et ma olen tüüpiline mees ja suudan vaid seksile mõelda. See vihastas mind tõeliselt — ma ei armasta midagi ega kedagi enam kui oma naist ja poegi ja siis selline süüdistus? Ühel õhtul, kui lapsed juba magama olid pandud kostis naine, et tal vist pole enam lihtsalt isu. Tunnistas, et ei pole terve selle aja vältel ka ise end rahuldada püüdnud. Noh, mina päris samaga vastata ei saanud. Kui päris aus olla, siis ma olin juba ammu hullumas.

Hõiskasin enne õhtut

Paar nädalat hiljem jõudis asi siiski seksini. Kuna ma olin juba ammu pööraseks läinud, siis ei saa öelda, et see väga kaua oleks kestnud. Hommikul olin siiski õnnemullis — tsölibaat on läbi! Öeldakse, et enne õhtut ei tasu hõigata. Õigesti öeldakse… Sellest rõõmsast hommikust on möödas ligi kolm aastat. Seksisin viimati naisega, kui noorem poeg oli alles beebi ja nüüd sai ta juba neljaseks. Mu vanem poeg on vahepeal juba viiendasse klassi jõudnud, perega on ühinenud taksikoerake ja oleme käinud nii mõnelgi perereisil, ent naisega pole ma juba ligi 3 aastat seksinud. Jah, me suudleme hüvastijätuks ja tervituseks, kuid igasugune seksuaalne energia meie vahelt on kadunud…

Nii palju on teisi naisi…

Eelmisel suvel hakkasin rohkem märkama teisi naisi enda ümber. Vabandan, aga see on isasel loomuses. Kui kodust ei saa, siis vähemalt piilud mujalt. Loomulikult pole ma oma naist petnud, kuid ma olen nii kohutavalt väsinud sellest, et meie peade kohal on üks suur must tsölibaadipilv. Oleme Liisiga tunde ja tunde rääkinud, kuid tema põhjenduseks on ja jääb kurnatus, väsimus, isutus. Meie mõlema tervis on korras ja tean, et naine ei peta mind. Ta on lihtsalt seksi vastu igasuguse huvi kaotanud. Muidu on kõik igati normaalne — ta käib tööl ja trennis, kasvatab lapsi ja kohtub sõbrannadega, ainult seksi on ta oma elust täielikult välja heitnud.

Nüüd ma ei teagi, mida teha. Ma arvan, et kui inimene kellegagi abiellub, siis ei ole tal õigust ühel hetkel otsustada, et nüüdsest me enam ei seksi. See on lausa julm ja võiksin seda koguni reetmiseks nimetada. Kui me abielus poleks, oleks ma ammu öelnud, et mina niisuguses füüsiliselt ebaterves suhtes olla ei saa. Aga me oleme abielus ja ma ei peta oma naist ja jään talle abikaasana truuks. Tunnen end nii kohutavalt reedetu ja kõrvalejäetuna. Olen seda kõike ka talle rääkinud, kuid vastuseks on enamjaolt üleolev “kaua võib sellest rääkida” või hoopis toast välja jalutamine. Mida ma peaksin tegema? Ma tahan väga naisega koos olla, nüüdseks juba nii väga, et oleksin koos ka kellegi teisega peale enda naise. Ometi ei taha ega saa ma seda teha — see oleks reetmine! Ent… Kas pole siis tema mind reetnud?”