Ma ei pea end lõdva püksikummiga naiseks, aga lugemaks kokku mehed, kellega viimase viieteistkümne aasta jooksul maganud olen, peaksin võtma appi ka varbad ja laenama lisakäsi sõbrannadelt. Miks? Ma otsin seda õiget! Hmm, mitte romantilises mõttes “seda õiget”, vaid meest, kes oleks voodis tipp-topp, ega ähiks lihtsalt higisena mu peal — tahan MEEST! Tahan kirge, tahan kuumust ja õigeid puudutusi, ma tahan midagi, mis lööks hinge kinni ja jalad alt. Siinsed mehed seda mulle pakkuda ei suuda.

Ülikooli ajal oli mul üks tehnikahuvilisest seksisõber, kellega oli päris mõnus ja klapp meie vahel oli imeline. Me ei olnud muul ajal koos, kuid veetsime üksikud õhtud teineteise kaisus. Pärast ülikooli sõitis noormees Soome ja et meie vahel midagi peale hea seksi ei olnud, jätsin ma selle loo sinnapaika. Olin see iseseisev liiga palju “Seksi ja Linna” vaadanud noor naine, kes tahtis üksi elada ja üksi hakkama saada, aga vahel ikka ka mõne kuti enda kõrvale leida. Ent järjest ja järjest sattusin ma täiesti mõttetute noormeeste otsa, kes vist ainult valetasid, et on enne mind üldse kellegagi maganud. Hakkasin vaatama vanemate meeste poole ja olukord oli pisut parem, kuid mitte märkimisväärselt. No see ei ole ikka õige, et naine peab tegelema voodis nii enda kui mehega, st rügama kahe eest, ega saa üldse naudingule keskenduda!

Möödunud suvel tutvusin Haapsalus sümpaatse mehega, kellega seks oli jälle kuidagi parem kui viimaste aastate jooksul kokku. Ent see oli rohkem juhututvus ja selgus, et see mees ela ja töötab tegelikult Saksamaal ja tuli lihtsalt suveks lapsepõlvelinna. Ahah, siis mul koitis — eesti mehed seksida ei oska ja need, kes oskavad, kolivad piiri taha seksima! Rääkisin sellest paari sõbra-tuttavaga ja nad vaid ohkasid ja ütlesid, et palun ära ole üks neist, kes tumedanahalisele last tegema läheb. Mina aga kardan, et nad lihtsalt ei mõista. Neil on olnud kas piisavalt kannatust, et praegune voodipartner heaks treenida või liiga vähe enesekindlust ja usku, et endale parimat võimaldada.

Nimetage mind litsiks kui tahate ja pidage moraali nagu mu ema, et mul peaks juba ammu olema lapsed ja pere, nagu kõigil mu sõbrannadel, aga mina ei jäta enne, kui ma pole saanud ise elada. Ma tahaks lihtsalt sõita kuhugi, elada vabalt, tutvuda kirglike meestega. Mind tõmbab lõuna poole. Hispaania, Itaalia… Ma tahan veidigi kirglikku filmielu, pisut süüa, palvetada, armastada... ja seksida. On selles siis midagi nii halba?