Mis on lahti meeste seksiisuga?
Üks mu meestuttav armastab tsiteerida Sokratese lauset, et oma libiidoga maadlemine on mehe jaoks sama, kui olla hullumeelsega eluks ajaks kokku aheldatud. Kui see on tõesti nii, siis on hullumeelne praegusel ajal ilmselt tugevate rahustite mõju all.
Hiljutises meeste tervisefoorumis korraldatud küsitluses möönis 15% 18–59aastaseid mehi huvi puudumist seksi vastu ning eelmisel aastal teatas suhtenõustamisagentuur, et nende meeste hulk, kes ütlevad, et nad on viimase kümne aasta jooksul seksihuvi kaotanud, on suurenenud tervelt 40%. Kusjuures neil ei ole füüsiliselt mitte midagi viga, nad lihtsalt ei tunne seksi vastu erilist huvi. Need tulemused on kooskõlas paljude spetsialistide järeldusega, et meeste seksiisutus on süvenev nähtus.
Tunnustatud suhteterapeut Michele Weiner-Davis tekitas eelmisel aastal USAs furoori, väites, et nõrgenenud seksiiha all kannatab vähemalt 25% meestest. “See,” lausus ta, “on Ameerika kõige paremini hoitud saladus.” Paljud märgid näitavad, et mujal maailmas elavad mehed ei erine ameeriklastest kuigi palju.
Sven (29) paistab olevat mees parimate omadustega: tal on kena mehelik välimus ja peen huumorimeel, ta on teinud hiilgavat karjääri reklaaminduses. Tema viimane sõbratar kinnitab, et Sven on väärt maksimumpunkte igas valdkonnas peale ühe: magamistuba.
“Sven ongi väga tore mees,” ütleb Jaanika (26), Sveni ekskallim. “Aga juba pärast nelja kuud, üsna suhte alguses, kui paar peaks veel kirelõõmas üksteisel riideid seljast rebima, seksisime vaid korra nädalas, kui sedagi. Ma ei näinud meie suhtel perspektiivi, mind häiris, et Sven ei olnud kunagi algataja pool.”
2008. aasta mais põhjustas suurt elevust, kui mainekas teaduskeskus teatas, et väljatöötamisel on uus imerohi, mis mehe sugutungi kunstlikult suurendab. See pani naisi hämmastunult küsima: aga miks? Meile on aastakümneid räägitud, et mehed mõtlevad seksile iga kolme sekundi tagant, nii et milleks on neile vaja libiidot ergutavaid ravimeid?
Meestel pole harilikult aimugi, miks neil seksiisu pole. Nad räägivad avameelselt, et kahekümnendates ja kolmekümnendate eluaastate alguseski polnud sellist probleemi. Nüüd aga olevat nii palju töökohustusi, et tihtipeale on nad lihtsalt liiga väsinud. See aga ei tähendavat huvi vähenemist kallima vastu.
Phillip Hodson, psühhoterapeut ja raamatu “Men: An Investigation into the Emotional Male” (“Uurimus mehe emotsionaalsuse kohta”) autor, usub, et mehed on tänapäeva ühiskonna ainult-töö-ja-ei-mingit-lõbu-mõtteviisi ohvrid. “Seks on oma põhiolemuselt mänguline,” ütleb ta. “Libiido ärkab laisklemise ja puhkamise ajal. Aga lõbul ja mängul pole meie ühiskonnas kohta. Meeste ületunnid tööl on üha pikemad. Seks ja närviline kella vaatamine lihtsalt ei käi kokku.”
Samasisulisi statistilisi uuringuid on tehtud palju. Näiteks impotentsusravimeid tootva firma Bayer Schering Pharma 2008. aastal korraldatud küsitlus näitas, et üks mees viiest kannatab libiido languse all tööstressi tõttu. See pole üllatav, kui võtta arvesse, et paljud ületöötanud mehed pöörduvad tööpäeva järel lõõgastumiseks järgmise tuntud kiretapja — alkoholi — poole. Alkohol häirib testosterooni tootmist ja töötlemist ning mõjutab neid aju osi, mis kontrollivad hormonaalset tasakaalu.
“Mehed joovad, sest see on kiireim tee lõõgastuseni,” kinnitab psühhoterapeut Hodson, “kuid alkohol lämmatab libiido. Stress ja alkohol koos annavad sellele topelthoobi.” Ka antidepressantidel, teisel abivahendil, mille järele ületöötanud stressis mehed haaravad, on sama mõju.
Kui senine jutt oli juba piisavalt depressiivne, siis kõige halvemad uudised on alles ees. Ühe teooria järgi kaotavad mehed libiido, kuna naised on neilt võimu üle võtnud sel määral, et nende maskuliinsus on ohus. “Lääne mehed tunnevad, et nad on oma tähtsuse kaotanud,” seletab Michael Gilbert, raamatu “The Disposable Male” autor. “Kolmandikus majapidamistes, kus mõlemad partnerid käivad tööl, teenib naine rohkem kui mees. See teadmine mõjub alateadvuses seksuaalsusele.”
“Mehed on segaduses,” arvab raamatu autor. “Neile saab üha selgemaks, et mehelikke instinkte ei hinnata enam eriti. Murdeealistesse poistesse lausa tulvab seksuaalset energiat, aga neile õpetatakse, et neil on midagi viga, kui nad püüavad ennast kehtestada või domineerida, nii et lõpuks nad pigem tõmbuvad nurka, kui riskivad sellega, et neid süüdistatakse kohatus käitumises.”
Ürgmehelik libiido pole kadunud, kuid võrreldes rahulolematust demonstreeriva abikaasaga võimaldab sülearvuti meestel soovi korral oma tunge palju väiksema emotsionaalse kuluga rahuldada.
See ongi Phillip Hodsoni järgi üks kitsaskoht. “Me oleme seksuaalselt ülestimuleeritud. Arvuti kaudu pääseme iga kell ligi ükskõik millisele suguaktile. Kuid paradoks on selles, et kui kõik, mis me tahame, on alati saadaval, siis me ei tahagi seda enam.”
Mõned eksperdid arvavad, et meeste libiido nõrgenemine on seotud keskkonnamuutustega. Teadlased on juba aastaid väljendanud muret plastpakendites, pestitsiidides ja lihasse pumbatavates hormoonides sisalduvate östrogeensete ühendite võimaliku mõju pärast.
“Organism ei suuda neid ühendeid töödelda,” ütleb toitumisterapeut Susannah Lawson, raamatu “Optimum Nutrition Made Easy: How to Achieve Optimum Health” (tõlkes “Lihtne tee parima võimaliku toitumiseni: kuidas olla võimalikult terve”) üks autoritest. “Need hakkavad kogunema ning löövad keha tundliku testosteroonitaseme tasakaalust välja, mille üks tagajärgi on see, et libiido langeb.”
Mõistlikud ettevaatusabinõud on eelistada mahetoitu ja vältida plastpakendeid. Kuid meeste sugutungi ähvardavad muudki ohud, mis on vähem ilmsed. Ameerika teadlased uurivad praegu, kas rasedana valuvaigisteid võtnud emade poegadel on hilisemas elus nõrgem libiido. Kahtlustatud on isegi mobiiltelefone: mõned Ameerika uurimused väidavad, et mehed, kes räägivad mobiiliga rohkem kui neli tundi päevas, toodavad 25% vähem spermat ning sellel on mõju nende libiidole. Tundub, et tänapäeva maailm on täis jõude, mis kõik ühel või teisel viisil ohustavad meeste habrast libiidot.
Kuid kas oleme tõesti tunnistajaks uuele probleemile või ei ole asi mitte nii palju meeste sugutungi vähenemises, kui meie enda ootuste kasvus? Me elame üliseksualiseeritud kultuuris ning meie arusaam sellest, mis on normaalne, on paigast nihkunud. “Seksi ja linna” najal kasvanud naiste põlvkond peab orgasmi samasuguseks osaks igapäevasest rutiinist kui hambapesu. Samas ütlevad seksieksperdid, et partneri suguiha nõrgenemine võib tulla lihtsalt sellest, et mees saab vanemaks.
Enamikus pikaajalistes suhetes seks mõnevõrra raugeb, nii et paaridel peaksid vahekordade sageduses olema realistlikumad ootused. 40-aastasel mehel, kes kurdab libiido languse üle, kuna tal on isu seksida vaid kolm korda kuus, ei ole tegelikult viga midagi, sest uurimused näitavad, et 40–49-aastased seksivad keskmiselt 69 korda aastas.
Testosterooni tootmine on mehe kehas tippfaasis 28-aastaselt. 30. ja 40. eluaasta vahel toimub selles tugev langus, mis mõjub oluliselt ka libiidole. Nii on see alati olnud, ainult et tänapäeval teadvustatakse seda rohkem.
Ehk on kuuldused meeste libiido surmast liialdatud. Võib olla, et pinge ja muutuvad soorollid on toonud kaasa kõikumiste-kohandumiste perioodi, kuid tundub, et vibraatoreid kokku ostma tormata pole siiski veel põhjust. Meeste sugutung töötab ehk puhkepäevase graafikuga, kuid ka meie enda oma peaks võtma samasuguse rütmi. Lõpuks on paljud pained naistel ju samad: pikk tööpäev, ajapuudus, pluss veel ootus, et naine teeb suurema osa majapidamistöödest ja lapsekasvatusest — ka naise libiido peaks kannatama. Nii et see, mille tunnistajaks me praegu oleme, on tegelikult harv näide toimivast võrdõiguslikkusest.
*Nimed muudetud
