Moraalijüngrid, te pole ju midagi muud kui igavad kuiviknaised!
Lugesin Naistekast lugu, kus naine seletas, miks ta ei häbene olla „hoora hingega“, kuigi hooraks ma seda naist ometi ei kutsuks. Ei andnud talle keegi selle eest raha ja samuti ei käinud ta mehi ootamas tänavanurgal. Ometi olid kommentaarid hirmnaljakad — naised olid lausa hüsteerias! Kuidas saab küll olla nii, et mingi naine on nii „lõdva püksikummiga?“
Tõeline naine seksib elu jooksul heal juhul kolme mehega ja sedagi teki all ja pimedas, muidu ei ole ju sünnis, eks? Ma saan aru, et niimoodi mõtlevad mõned „sündsad“ inimesed, aga ma ei saa aru, miks on tarvis kritiseerida neid, kes oma elu nautida oskavad ja tühjast-tähjast probleemi ei tõstata?
Kui on seksiisu ja on olemas keegi, kes parasjagu seda pakkuda saab, siis miks ometi peaks naine mõtlema, et see kindlasti ei sobiks. Ma ei mõtle ju seda, et see inimene võhivõõras olema peaks, aga kui ka on, siis miks on tarvis sellest nii suur moraalne probleem tekitada? Kas iga kord, kui naisel on juhusuhe, tuleb nendele korralikele naistele õudusvõdin sisse ja takistab neil oma igapäevaõhtud teleka ja hambad laiali magava mehe seltsis nautida? Miks see neid nii väga häirib?
Mulle tundub, et need naised ja mehed, kes seal kommenteerimas käisid, on täpselt need inimesed, kes kasutavad oma vestluses lauset, et „See võti, mis iga ukse lahti teeb, see on kõva võti. See lukk, mille iga võti lahti teeb, on sitt lukk!“. Mis lukkudest ja võtmetest me räägime? Miks on vaja luua mingeid imetabaseid metafoore? Miks iga seks peab tähendama pühendumist ja suhteid ja armastust? See on sama hea, et iga raamat, mida Sa loed, peab saama Sinu lemmikraamatuks. Ikka loed ju neid omajagu ja lemmikuks saavad vaid mõned valitud. Aga, et mõista, et just SEE lemmik on, selle jaoks tuleb raamatuid vähekene rohkem lugeda, on ju nii?
Seetõttu julgengi arvata, et kõige suuremad kritiseerijad langevad kahte kategooriasse. Ühed on eeldatavasti paduuslikud ja kardavad lõbutsedes litsimainet saada. Teised on lihtsalt kadedad. Eks ajaks ka mind närvi, kui oleksin 16-aastasena abiellunud, saanud trobikond lapsi ja seks oleks asi, mis toimub heal juhul kord kuus ja tülgastustunnet alla surudes. Siis oleks ikka kehv lugeda, et maailmas on veel inimesi, kes päriselt ka natukene elada julgevad, sest nemad seda ju ometigi ei tee — seega on see vale! Mis avameelsusest ja tolerantsist me sellisel juhul rääkima peaksime?
Ma ei väidagi, et kavatsen surmani lihtsalt lõbutsedes ringi lipata. Loogiline oleks, et kunagi leian ka mina mehe, kes mind piisavalt lõbustada suudab ja kellega koos ma igavusest oma käsi otsast närida ei tahaks. Aga niikaua elan mina sellist elu, millist iganes soovin. Olenemata sellest, et keegi võib arvata, et „mõelda vaid, nüüd korjab endale litsimaine külge“. Ma ei kuuluta seda igal pool!
Uskuge või mitte, ei lähe kõik „lõbujanulisemad“ inimesed enda Facebooki lehele kuulutama, et „jess, eile skoorisin!“. Aga pange tähele, kui te märkate tänaval rõõmsameelset neidu, kes rahulolevat muusikat kuulab ja elu armastades päikese käes jalutab, siis on tõenöoliselt sellepärast, et ma sain eile keppi. Oi, oi, mis nüüd saab?
