Näh, mul on vist seksisõltuvus

Appi, ma ei või! Heaoluühiskond ajab inimesed ikka lolliks, ah? Mõeldakse endale välja jumal teab mis tõbesid ja siis vedeletakse roppu raha kulutades kuude viisi kliinikus, et neist lahti saada.

Pidin tooli alla kukkuma, kui lugesin meelelahutusajakirjandusest, et üks minu lemmiknäitlejaid David Duchovny on asunud seksisõltuvust ravima. Mees on 48-aastane, enne oli jumalast normaalne, tal on kena naine ja kaks toredat last. Uus filmiroll on kah käsil — ja nüüd niisugune asi, kujutate ette.

Tegelikult pidi asi vist olema just selles uues rollis — ta mängib seal seksisõltlast. Oi, David, kui asi tõesti nii on, siis soovitaksin ma sul edaspidi rollide valimisega küll ettevaatlik olla. Seekord piirdub asi kliinikuga, aga kui võtad vastu näiteks impotendi rolli, siis ei saada naine sind enam mitte kliinikusse, vaid puu taha. Ja mitte paariks kuuks, vaid igaveseks.

Et mitte niisama lahmida, otsustasin natukene netti kammida, et asjast rohkem aimu saada. Ja mis mina loen: seksisõltuvus on seksuaalse düsfunktsiooni liik, mille korral ollakse sõltuvuses seksist. Sõltuvuse tunnuseks võib olla võimetus kontrollida seksuaalkontaktide hulka ja sagedust. Seksi puudumisel tekib pinge ja ebamugavus, vahekorrale eelneb pingetõusuga eelperiood ja vabanemistunne vahekorra ajal.

Einojaa. Kui nii, siis on minul ka see kohutav tõbi. Eriti just see viimane sümptom: see „pingetõusuga eelperiood“ ja „vabanemistunne vahekorra ajal“. Kardan, et esineb ka „võimetus kontrollida sagedust“. Mul pole nimelt pähegi tulnud, et peaks kontrollima. No kuulge, teie „kontrollite“ või? Peate päevikut? Ja aruanded esitate ämmale? Või hoopis perearstile?

Hea küll, oma asi, aga öelge siis, mitu korda nädalas on normaalne. Seda ma nimelt ülitargast internetist ei leidnud. Lõpetage see ebamäärane jura kontrollimisest, pingest ja vabanemistundest ja teatage, kui palju ma tohin seksida, et võiksin ennast sealjuures normaalseks pidada. Või äkki on kõvasti normaalsem üldse mitte seksist mõelda — või mõelda sellest näiteks kaks korda nädalas?

Ühesõnaga, nii palju kui mina aru saan, on seksisõltuvus see, kui seksida meeldib ja selle peale mõeldakse ka „vahekordade“ (äh, no on alles sõna, sure surnuks!) vahepeal. Ja siis veel see, et vahetevahel jääb pilk pidama ka nn võõraste meeste ja naiste peale. No jumal küll, kus on uudis? Kah mul tõbi! Ikka vaatad ju vahel teisi mehi. Ja mehed vaatavad teisi naisi.

Võtame näiteks sellesama Duchovny. Vaatasin „Salatoimikuid“ just tema pärast — ta on täpselt minu tüüp. Selline kergelt nagu uimane ja pealtnäha flegma, aga tegelikult hästi maskuliinne. Pagan, ma käisin isegi kinos seda „Salatoimikute“ järge vaatamas, kõik ainult Duchovny pärast. Kui keegi sel viisil meeldib, siis ta ju meeldibki seksuaalselt. Kas pean siis nüüd ravile minema või?

Teie ütlete mulle muidugi, et mine jah, aga vaat mina ei lähe. Mina arvan nimelt hoopis, et ravile peaksid minema need, kes seksist ei mõtle ning kellel ei esine „pingetunnet“ „vahekorra“ eel ja „vabanemist“ pärast seda. Mis peaks viitama sellele, et nühivad niisama, aga hea ei ole. Vaat seda peaks ravima, mitte seda, et meeldib ja tahaks veel.

Õnneks Eestimaal sääraseid tobekliinikuid ei ole, muidu ma teeksin kohemaid valitsusele kaebekirja, et need tuleb kinni panna kui rahakotile kahjulikud ja iibele ohtlikud. Loodetavasti saab Duchovny kah pikapeale aru, et tegelikult pole tal häda midagi. Aga kui ta veel pikalt kliinikus kavatseb sitsida, siis ma igatahes tema uut filmi vaatama ei lähe.