Nukker naine: kas peaksin minema mehest lahku, kuna ta ei hooli?
Mida teha olukorras, kus üks pool hoolib suhtes kordades rohkem ning oleks kõigeks valmis? Ma võin täie kindlusega öelda, et teeksin kõik endast oleneva, et hoida suhet. See on kõige olulisem asi mu elus.
Kahjuks pole mu elukaaslane valmis vähimatki panustama või millestki ära ütlema, kui see tagaks heaolu. Ta teeb mind pidevalt õnnetuks ja murrab lubadusi, vahel "avastab" ennast teiste naistega igasugustest peenetest kohtadest jne. Ta loob tutvusi ja tegutseb teades, et see teeb mulle kohutavalt haiget.
Arvan, et ta on harjunud, et olen alati olemas. Tunnen, et suhe on jõudnud sinnamaani, et see tekitab minus iga päev suurt valu ja kurbust. Tunnen, et see on kõige kurvem aeg minu senises elus, kuna ta on minu jaoks väga oluline, ma armastan teda väga palju ja olen alati tema jaoks olemas olnud.
Mida küll teha, kui lahkuminemise mõte tundub niii valus? Ma ei taha kedagi nii erilist kaotada, kuna ilmselt siis oleksin veel õnnetum. Samas tunnen praegu pidevalt, et olen teisejärguline, mu jaoks ei leita aega, mind ei austata ega olda millekski valmis. Ja nii juba aastaid. Vahel väga harva on ju ka hetki, mis on teistest paremad ja ilusamad ning siis tekib jälle lootus, et asjad võivad veel muutuda.
