Laura kõiketeadev pilk jälgis Didit ja Johannest, kui nad peolt vaikselt lahkusid. Laura oli käega märku andnud, et Didi peab talle hiljem kindlasti kõigest ette kandma, kuid viimane oli selle peale vaid noogutanud ja lehvitanud. Nüüd olid nad Johannesega kumbki oma ratta seljas. Jahenev õhk silitas Didi nägu ja leevendas palangut natukenegi. Rattad sahisesid vaikselt asfaldil ja nende peade kohal puutusid puude oksad kokku. Didi sirutas käe välja ja Johannes tegi sama. Ta puhkes naerma, see tunne oli nii kirjeldamatult ehtne. Sellel hetkel ta armastas Johannest, armastas seda õhtut ja ootust, mis pidi varsti kroonitud saama. Ülejäänud tee sõitsid nad käest kinni hoides ja lasid lahti alles Didi kodumaja hoovi keerates.

Nad kõndisid läbi hämara maja ning läksid trepist üles Didi tuppa, ja Didi senine enesekindlus oli kui peoga pühitud. Ta oli olnud nii kindel selles, mida tahtis. Nüüd tiirlesid tema peas Laura praktilised nõuanded, terviseõpetuse teoreetilised teadmised ning ema pidevad manitsused
ja hoiatused. Ta heitis Johannesele argliku pilgu ja läks aknalauale istuma, et veidi lisaaega võita. Kuuvalgus langes ta näole ja ta tundis, kuidas ta keha pingule tõmbus, kui ta jakki ära võttis. Ta hingas sügavalt sisse. Mul on seda vaja, see peab juhtuma just nüüd, ütles ta peaaegu valjusti. Temas väratas soe tunne, mis kasvas siis juba suuremaks laineks. Üks Johannese puudutus, ja tõuseks torm. Johannes tuli tema juurde ja puudutas veidi kõhklevalt tema põske. Didi suunas Johannese käe kleidi õlapaeltele ja lasi tal need allapoole lükata. Kleidi ülaosa langes alla. Didi värises. „Me ei pea seda tegema,” ütles Johannes, aga tema hääle kähedus ütles kõike muud, kui ta Didit enda poole tõmbas. „Mitte miski ei tohiks vale olla.” „Ja see on alles esimene kord,” ütles Didi.

Didi surus end Johannese peibutava naeratuse poole ning hingas korraga sisse nii avatud akendest tulvava südasuve väge kui ka Johannese värsket ja samas mehist lõhna. „Sa lõhnad hästi,” sosistas Didi üha kiiremini hingates.Nüüd teadis ta taas, mida teha. Ta avas aeglaselt Johannese särgi nööpe, kuni nägi tema laia paljast rinda. Ta tõusis aknalaualt nõtkelt püsti ning Johannes ei saanud temalt silmi ära, kui tüdruk keset tuba läks ja kleidi täiesti alla lükkas. See langes pehmelt kahisedes põrandale ja Didi seisis selle sees nagu kroonlehed poetanud lill. Sel hetkel haihtus Didist kogu arglikkus. Ta nautis seda, kuidas Johannes teda ihaldades vaatas ja ootas. Johannes astus paari aeglase sammuga Didi juurde, võttis ta käte vahele ja nad suudlesid. Samal ajal, kui Didi Johannese järgmisi särginööpe avas, tõmbas poiss püksirihma vöölt. Nende liigutused sulasid üheks ja nad surusid oma kuumavad ihud tihedalt vastamisi. Didi juba hingeldas, kui ta Johannest oma voodile istuma tõmbas. Ta loopis pehmeid mänguasju eest ära. Didi põimis käed Johannese kaela ümber. Kuigi tema iha oli juba meeletu, tahtis ta tutvuda Johannese suuga, rinnaga, kaelaga, puusadega. Ta tahtis teha kõike nii, et ta ei suudaks sellest kunagi ainsatki sekundit unustada.

„Ärme kiirustame, eks?” sosistas Didi Johannesele kõrva ja nägi, et see pani poisi selgrool värinad jooksma. „Didi …” alustas Johannes, aga Didi ei tahtnud enam mõttetuks muutunud sõnu kuulda.
Pehme ja soe, istus Didi talle sülle ning avas aeglaselt rinnahoidja haagid. Ta tõstis Johannese käed oma rindadele ja oigas, kui poiss huultega ühest nibust haaras. Tal oli peaaegu hirm, et ta muutub üleni vedelikuks. Didi lasi pea allapoole ja otsis huultega Johannese suud. Nende keeled mänglesid veidi aega ja siis muutus suudlus ahneks.

Didi oli valmis. Nad olid teineteise vastas ja ta langes voodile. Johannes oli korraga nii hell kui ka kirglik. Didil polnud aimugi sellest, et kellegi huuled ja õrnad hammustused tema kõhul ja reite sisekülgedel võivad tekitada nii suurt naudingut. Või sellest, kuidas tundub mehe keha tema oma vastas. Kõik tema meeled olid nii avatud, et ta oli nagu joobunud, kogu muu maailm ümberringi kadus. Kõige rohkem tundis ta Johannese lõhna. Johannesest õhkus puhtust ja mehisust ning tema lõhn tungis sõõrmetest sügavale rindu ja sealt veel allapoolegi. Didi tõmbas Johannest ülespoole, surus oma näo tema kaela vastu ning noolis keelega nii pikalt ja andunult, et Johannes oiatas valjult. Johannes sättis end tema jalgade vahele ja silitas veidi aega ta tuharakaart, enne kui tüdruku puusi natuke ülespoole tõstis. „Ma olen ettevaatlik,” sosistas Johannes ja tõmbas kondoomi harjunud liigutusega peale. „Ärme nüüd enam räägime,” vastas Didi.

Kahhelkivi Didi põse all oli külm ja trööstitu. Tema ihu ei kirvendanud enam rõõmust ning ainuke lõhn, mida ta tundis, oli nõrk puhastusvahendi hõng. Ta tõmbas end vannitoa põrandal veel tihedamalt kerra. Tal oli külm, aga ta ei suutnud end püsti ajada. Ta ei tahtnud muud, kui hoida silmad kinni ja oodata, et keegi tuleks talle järele ja ütleks midagi, mis selle õuduse ära võtaks.

Möödasõitvast autost kostis pidutsejate naeru. Muidugi. See oli täiuslik öö muretuks lõbutsemiseks. Mööda Didi põske voolas alla pisar. Ta ei julgenud tunnetele voli anda, sest siis hakkaks ta täiesti talitsematult ja hüsteeriliselt nutma ja hullus haaraks ta endasse. Siis tajus Didi kuu kuma ja paotas veidi silmi. Ta nägi aknast, kuidas kahvatu kera libises pilvede vahelt välja ja
heitis tuppa kirgast valgust. See valgus kutsus teda ja ta tõusis värisedes püsti. Didi võttis nagist hommikumantli ja tõmbas selle tihedalt ümber, aga ometi tundus talle, et ta ei saa enam mitte kunagi sooja. Ta läks aeglaselt oma tuppa ja silmitses ainiti kuud, justnagu oleks too võinud talle nõu anda. Aga seda ei juhtunud ja ta pidi valima järgmise variandi. Ta otsis kobades oma telefoni.

„Laura?” ohkas Didi.
„Noh, kas läks hästi?” Laura hakkas kihistama. „Räägi kõik ära!”

Didi kuulis Laura peolt kostvat inimeste jutusuminat ja klaaside kõlinat. Alles veidi aja eest oli ta isegi seal olnud, aga nüüd oleks see olnud juba nagu teine reaalsus. „Kas süütusest on lahti saadud? Teie lahkumine paistis igatahes paljutõotav,” ütles Laura. Didi huultelt pääses ohe. „Mis sul on?” küsis Laura, nagu oleks aimanud, et midagi on väga valesti. „Kas ta tegi sulle midagi? Oota, ma lähen teise tuppa rääkima.” Didi jõllitas oma voodit ja jälle halvas ta ihuliikmeid kabuhirm.

„Kas kõik on korras?” küsis Laura peagi ilma taustamürata.
„Didi?”

„Johannes …” Didi ei teadnud, kuidas seda välja öelda. Ta tõstis pilgu ja nägi Johannest alasti voodis lebamas. Johannes naeratas. Aga Johannes ei hinganud enam. „Johannes on vist surnud.”

Selle peale ei öelnud ka Laura midagi.
Kusagilt kandus Didi teadvusesse mesilase vaikset suminat.

Kui keskkoolitüdruk Didi otsustab täiskuuööl esimest korda oma poisiga magada, toob see kaasa õudustäratavad tagajärjed. Poiss sureb Didi käte vahel. Hommikul tulevad neiule järele kaks tundmatut, ent vägagi atraktiivset naist. Tüdruk saab teada, et nii nagu need võõrad naised, on temagi nümf ja et praegu on ta elu ohus. Didil tuleb maha jätta ema, sõbrad ja kodu, et põgeneda saatürite eest, kelle eesmärgiks on nümfide sugu maa pealt hävitada. Selleks aga, et igavesti noor ja ilus püsida, peab Didi kiiremas korras ära õppima, kuidas igal täiskuuööl mehega nii armatseda, et too selle peale hinge ei heidaks.

„Nümfid. Montpellieri legend“ on erootilise fantasy-triloogia esimene osa. Raamat põhineb edukal Soome telesarjal, mida näidatakse enam kui 60 riigis. Romaani üheks autoriks on kirjanik, karikaturist ja tõlkija Sari Luhtanen, teiseks režissöör, stsenarist, filmistuudio juht ja telesarja „Nymfit“ tegija Miikko Oikkonen. Sarja põhjal on valmimas täispikk mängufilm, mis esilinastub 2016. aastal.