Olin kolmekümneselt ikka veel neitsi
“Patsient lebab uuringulaual, olles ühendatud mitmesuguste elutegevust jälgivate aparaatide külge. Nahale kinnitatud ümmargused plastklemmid saadavad juhtmete kaudu arvutisse informatsiooni. Monitor piiksub, ekraanil näitab kõikumisi liikuv joon ja arst püüab voodi kõrval patsienti julgustada.
See ei ole teleseriaali “Grey anatoomia” järjekordne episood. Uuringulaual lebav patsient olen mina ning klemmid ei ole kinnitatud mitte mu rinnale või meelekohale, vaid alakehale. Ma ei tunne end mugavalt — võiks lausa öelda, et tunnen end väga halvasti — ning ei usu ka, et toimuvast oleks mingit abi. Ekraanil olev joon peegeldab vaagnalihaste kokkutõmbeid. Pean suruma kogu jõust, et joon tõuseks kindlale tasemele, enne kui tohin taas lõõgastuda. Kogu see pilt on nii absurdne, et mul tuleb nutt peale mõeldes, et see toimub minuga.
Miks ma siis seda teen? Kuna ma olen peagi kolmekümnene ja pole kunagi olnud vahekorras. Samuti pole ma eales kasutanud tampooni. Ja ma ei suuda kokku lugedagi, kui mitmel korral on mehed mind nimetanud frigiidseks. Ma mõtlesin kaua, et küllap siis olengi frigiidne. Kuid kui ma 23aastaselt esimest korda günekoloogi vastuvõtul käisin (sõbrannad olid mind oma kirjeldustega ära hirmutanud), diagnoositi mul vaginism.
Vaginismi puhul on ligipääs tupele talumatult valus või lausa võimatu. Pole teada, mis seda põhjustab, kuid see esineb erineva taustaga naistel. Mõned usuvad, et põhjuseks on negatiivsed seksuaalsed kogemused lapsepõlves, teised jällegi, et süüdi on liiga range ja konservatiivne kasvatus.
Vaginismi all kannatavate naiste jaoks on suhted keerulised. Ometi elavad paljud sedasi terve elu. Neist õnnelikumad abielluvad ja saavad lapsi reaalse suguühteta, tänu viljastamisele ja keisrilõikele. Teised aga teesklevad kogu elu, et seksi ei eksisteeri. Pea kõik nad väldivad igasugust seksuaalset kontakti partneriga.
Kuigi ma polnud kogenud suguühet, kus peenis siseneb mu vagiinasse, oli mul siiski üsna normaalne seksuaalelu. Mu sõbranna Laura naljatab ikka, et mul oli meestega lesbiseks. Mul polnud probleeme orgasmi saamisega, kuid ma ei jõudnud kuidagi täieliku rahulduseni ja ükski suhe ei olnud püsima jäänud. Lisaks ei suutnud ma taluda mõtet elust ilma seksita: kohutav on mõelda, et sa jääd ilma millestki sama loomulikust kui söömine ja magamine. Ma ihkasin meeletult normaalselt seksuaalelu. Loomulikult ka abielu ja lapsi.
Günekoloog saatis mind seksuaalterapeudi jutule. Terapeut rääkis, et vaginismi raviks on vähe meetodeid, sest probleem on üsna mõistetamatu. Enamasti on tarvis partneri abi, igapäevaseid suguühteharjutusi ja kallist teraapiat. Kuna olin tollal vaene vallaline tudeng, siis polnud mul selleks kõigeks võimalustki. Selle terapeudi külastamine jättis mu hinge sügava haava. Ma ei läinud tema vastuvõtule enam kunagi.
Veetsin enamiku ülikooliajast psühhoterapeutide juures käies. Külastasin kokku kolme seksuaalterapeuti. Esimene oli juba eespool mainitud matroon. Teine oli too, kes mu alakeha külge klemmid kinnitas. Ta pani mu ühte ruumi ja näitas põhjalikke videoid masturbeerimisest, kuigi ma olin enne selgitanud, et see ei valmista mulle probleemi. Seejärel kinnitas terapeut mind aparaadi külge ja lasi mul valida eri piltide vahel. Üks kujutas näiteks sukeldujat, kes ei ulatu pinnale, kui ma lihased liiga õrnalt kokku surun, ja teine roosinuppu, mille ma pidin n-ö lahti pigistama.
Lõpuks külastasin ka üht meessoost seksuaalterapeuti, lootes, et ta pakub probleemile teistsugust lahendust. Tema hirmutas mu aga täiesti ära.
Ma olen teinud aastate jooksul kõiksuguseid totrusi, et vahekorras olla. Ma olen proovinud enesehüpnoosi, lihaselõdvesteid ning end purju joonud. Mind ajas kohutavalt vihale, et teised seksivad kogu aeg, kuid minu jaoks on see nii keeruline. Kartsin juba, et minust ei saagi õiget naist. Ma kõikusin pidevalt depressiooni piirimail ning praktiseerisin ka ebatraditsioonilisi viise, lootes lahendust leida alternatiivsest seksuaalelust.
Mu sõbrannad kaotasid süütuse teismeeas. Seda võiks kirjeldada kui üheskoos suurel jääpangal seismist: jääpank sulab aja jooksul väiksemateks tükkideks ning süütusest vabanenud tüdrukud triivivad neil murenenud tükikestel seksuaalse küpsuse poole. 20ndate eluaastate alguseks olin ma jääpangale üksinda seisma jäänud.
29aastaseks saades kaotasin igasuguse lootuse üldse kunagi normaalselt mehega vahekorras olla. Mu silme ees ringlesid kujutlused 30aastasest neitsist — mis oleks veel haletsusväärsem? Ma ei saa ehk kunagi teada, mis minus tol hetkel tegelikult muutus, kuid seksini ei viinud mind ei õige mehe ootamine ega ka tõeline valmisolek selleks. Vaginismil puudub kiire ravi. Kuid tundub, et teatud tegurite kokkulangemine aitas mul viimaks olukorrast võitu saada.
Eelmisel aastal sain meeldiva töökoha. Antidepressantidega surusin alla nukruse ja ärevuse. Võtsin kaalus maha ja tundsin end kenamana kui kunagi varem. Ja siis tuli üks vana sõber mulle külla. Ta võlus mu ära. Kui asi intiimseks kippus minema, tundsin, kuidas vana hirm ligi hiilib.
Kuigi kartsin seda vestlust esimesest hetkest peale, selgitasin talle, mis olukorras ma olen, tahtmata talle pettumust valmistada… Muidugi oli ta veidi pettunud, kuid ka väga mõistev. Ja kui me istusime suvises aias ning jõime tähti vaadates veini, tekkis mul soov uuesti proovi teha. Ma polnud üritanud vahekorda astuda juba kolm aastat ning kuigi mul oli suur hirm, olin magamistuppa minnes otsustanud tubli olla.
See polnud lihtne, kuid see oli parim, mis ma elus teinud olen. Meil kulus kokku kolm ööd kannatlikkust, vestlusi ja pisaraid — enamjaolt küll rõõmust -, kuid me saime sellega hakkama. Seks esimest korda 30aastaselt on ühtlasi kummaline ja kaunis. Väga veider on tunda kedagi enda sees, kui sa pole midagi sellist varem kogenud. Samas imestad, kuidas miski varem nii võõras saab olla nii loomulik. See on korraga nii imelik kui ka täiesti endastmõistetav. Midagi, mida ei saa sõnades kirjeldada.
Muide, nädal hiljem kasutasin esimest korda tampooni. Mu hea sõbranna oli mulle tualettruumis moraalseks toeks ja sain mõne minutiga tampooni paigaldamisega hakkama. Olin oma julgusest sõnatu ja tundsin end viimaks ometi täiskasvanuna. Alguses astusin väga ettevaatlikult, ma kartsin köhatadagi.
Nüüdseks julgen käia püstipäi ja ma ei pea end enam tagasi hoidma, ei vaimselt ega füüsiliselt. Aga ikkagi on naljakas mõelda, et minu naiseelu algas kolmekümneseks saades.”
