Pandžabi leskede erootilised lood: professor tõmbas ta sõnagi lausumata oma sooja ja tugeva keha vastu — tema lõhn oli joovastav

 (3)
Pandžabi leskede erootilised lood: professor tõmbas ta sõnagi lausumata oma sooja ja tugeva keha vastu — tema lõhn oli joovastav
Foto: Saksham Gangwar/Unsplash

Katkend Balli Kaur Jaswali raamatust "Pandžabi leskede erootilised lood".

Kellegi lähedus pani Sunita kuklakarvu turri tõmbuma. Ta tõusis istukile, vaatas ringi ja märkas kõrvalmaja magamistoas tuld põlemas. Vari liikus akna eest mööda. Sunita süda tegi hüppe. Ta oli Professorit tähele pannud, kui too oli sinna majja kolinud — kuulujuttude põhjal oli ta kunagi abielus olnud, aga nüüd elas poissmehena oma õe majas –, kuid Sunita ei olnud kunagi saanud mehe nägu pikemalt piielda, ilma et oleks emas kahtlusi äratanud. Ta tajus Professori pikkadest, enesekindlatest sammudest, et see on kogenud mees.

Oodates, et Professor uuesti aknast mööduks, vabastas Sunita oma juuksed vooruslikust palmikust, mida ema oli teda kandma sundinud. Ta kammis sõrmedega juukseid ja harutas need lahti, nii et need langesid vabalt õlgadele. Neiu soovis, et tal oleks silmapliiats käepärast. Ta hammustas huuli ja näpistas põski, et neile värvi anda.

Professor jõudis akna juurde ja seekord jäi sinna pikemaks. „Kuidas sa sinna üles said?” küsis ta.

Tema madal hääl äratas midagi Sunitas.

„See ei olnud eriti raske,” lausus neiu.

„Tundub ohtlik,” vastas Professor. „Kas sa ei karda?”

Sunita raputas pead. Tema juuksed liikusid edasi-tagasi. Ta tajus, et mees vaatab teda. Mehe huvist julgust saades neiu naeratas. „Mind ei hirmuta miski.” Tema süda tagus rinnus.

Seotud lood:

Professor vastas naeratusele ja ronis oma aknast välja. Mõne kiire liigutusega oli ta Sunita juures katusel. Kuigi mehe keha oli lihaseline, olid tema sammud vaiksed. Külast puhus üle tuuleiil, mis pani Sunita värisema. Professor tõmbas ta sõnagi lausumata oma sooja ja tugeva keha vastu. Tema lõhn oli joovastav.

Sunita heitis katusele pikali ja sulges silmad. Professor keeras end tema poole ja libistas käed neiu tuunika alla. Tema sõrmed silitasid kiiresti Sunita kõvasid nibusid. Tema puudutus oli enesekindel. Sunita tõmbas selja nõgusaks ja tõstis käed, et mees saaks temalt pluusi seljast võtta. Professori käed ei läinud rindade juurde tagasi; selle asemel langetas ta pea ja hellitas kiirustamata mõlemat rinnanibu keelega. Puudutuse põhjustatud tugevad naudingutorked panid Sunita ahhetama. Ta tundis vaid mehe sooja, märga suud oma nahal — tema ülejäänud keha oli sulanud. Kui Professor hakkas tema salwaar’i paelu sikutama, ajas ta jalad kiiresti laiali. Mees tõstis üllatunult pilgu. Ta ei olnud ilmselt kunagi nii otsekohest noort naist kohanud. Just siis, kui Sunita hakkas oma innukust kahetsema, surus Professor oma suu tema jalge vahel asuvale tukslevale, privaatsele kohale. Tema osav keel libises üle soojade, märgade voltide ning jäi pidama pulseerival mügarikul, mis Sunitale kõige suuremat naudingut tekitas. Miski hakkas neiu sisse kogunema — aina kuhjuv pinge muutis tema hingamise katkendlikumaks. Raskus rinnus tegi närviliseks. Ta tahtis istukile tõusta, aga samal ajal soovis, et see tunne veel tugevneks. Tema reied värisesid vaatamata sellele, et kõhus valitses kuumus. Tema varbad tõmbusid krõnksu, kuigi õlad olid lõdvad. Tal oli tunne, nagu teda kastetaks nii külma jõkke, et see kõrvetas.

Lõpuks see juhtus. Plahvatuslik vabanemine levis Sunita kehas laiali ja raputas iga ta lihase lõdvaks. Ta oigas ja haaras Professoril juustest. Mees vaatas üles tema poole ning esimest korda tundis Sunita end häbelikuna. Ta pööras pea küljele, nii et see jäi öö varju. Möödusid sekundid või tunnid — ta ei võinud kindel olla, sest aeg oli pärast pimeduse saabumist lihtsalt illusioon.

Lõpuks pööras Sunita end ringi. Professor oli läinud. Ta tõusis segadustundega istukile. Tema salwaar oli kõvasti piha ümber kinni seotud ja tal oli tuunika seljas. Kas see kõik oli olnud fantaasia? Võimatu. See nauding oli liiga elav. Ta nõjatus üle katuse ja vaatas naabrite maja poole. Professori magamistoa aken oli kinni ja kardinad ette tõmmatud.

Sunita ei tahtnud kurvastada. Võib-olla oli tema kujutlusvõime nii tugev, et ta oli tahtejõu abil oma unelma põgusalt reaalsuseks muutnud, kuid see tähendas vaid, et see võib uuesti juhtuda. Katuselt alla ronides mõtles ta meestele, kellele ta oli pärastlõunal ära öelnud, sellele, kuidas nad pere seltsis istuvad ja järgmise pruudi ülevaatamist kavandavad. Ta katsus kätega sünnimärki. Higi oli puudri minema pühkinud. Kõik olid eksinud, otsustas Sunita. See ei olnud õnnetus, et ta nägi maailma nii, nagu ta nägi.

Selliseid ja natuke teistsuguseid lugusid jutustavad üksteisele Londonis elavad punjabi lesknaised, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Eksikombel on sikhide kogukonnakeskuses välja kuulutatud loovkirjutamiskursus. Seda satub juhendama kaasaegne panjabi neiu Nikki. Ta mõistab, et lesed ei taha olla nähtamatud. Ka vanad naised ei räägi omavahel ainult valutavatest jalgadest ja tervisehädadest. Neil on oma unistused, igatsused ja mälestused.

Loe veel

Panjabi päritolu Balli Kaur Jaswalil on see kolmas romaan. Punjabi leskede loo märksõnadeks on lisaks erootikale ka maine ja väärikus, kiired elumuutused ja traditsioonilised väärtused, aumõrvad ja vanemate tahe, üksindus ja igatsus õnne järele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare