Parimad moodused seksini jõudmiseks
Ühel hommikul linnast väljas ärireisil olles helistas Art koju. Telefonile vastas madal mehehääl. Arti kurk tõmbus kokku ja tema aju kobas seletuse järgi. (“Kas ma valisin vale numbri? Mida teeb seal mingi mees?”) Teadmata, mida öelda, prahvatas Art: ”Kas missis Smith on kodus?” Mees vastas: ”Ta on praegu ülakorrusel ja paneb riidesse.” Hetkega haaras Arti raev. Ta karjus oma sisimas: “Tal on jälle suhted! Nüüd magas mingi väärakas öösel minu voodis! Ta isegi vastab telefonile!” Art kujutles, kuidas ta tormab koju, tapab naise armukese ja peksab Judy pead vastu seina. Ikka veel kuuldut mitte uskudes kokutas ta telefoni: “Kellega…ma…räägin?”
Teises toru otsas olev hääl murdus, tõusis baritonist sopranini ja vastas: “Paps, kas sa ei tunne mind ära?” See oli Arti 14-aastane poeg, kelle hääl oli muutumas. Art ahmis jälle hüsteerilises kergenduses õhku.
Arti jutustus sellest telefonikõnest meenutas mulle, et isegi meie, inimesed, ainuke ratsionaalne liik, elame ikkagi loomade käitumisprogrammide irratsionaalses orjuses. Ainult ühe oktaviline muutus pool tosinat suvalist silpi pomiseva rääkija hääletoonis muutis kujutluse rääkijast Arti ajus ähvardavast rivaalist ohutuks lapseks ja Arti emotsiooni tapjaraevust isaliku armastuseni. Teiste sama lihtsate märkide järgi teeme me vahet noore ja vana, inetu ja ilusa, hirmuäratava ja nõrga vahel. Arti lugu näitab, kui suur jõud on nähtusel, mida zooloogid kutsuvad signaaliks.
Signaal on märk, mille tunneb kiiresti ära ja mis võib ise olla tähtsusetu, kuid mis osutab olulisele bioloogilisele omadusele, nagu sugu, vanus, vaenulikkus või sugulus. Signaalid on põhilised loomadevahelises suhtlemises — protsessis, mille käigus loom muudab tõenäosust, et teised loomad käituvad viisil, mis on ühele või mõlemale kasulikud. Väikesed signaalid, mis nõuavad ise vähe energiat (näiteks mõne silbi väljaütlemine), võivad viia käitumiseni, mis nõuab palju energiat (oma eluga riskimiseni tapmiskatse käigus).
Laul, keemia ja pikad sabad
Loomad saadavad üksteisele signaale läbi mitmete suhtluskanalite. Meile ühed tuttavamad on kuuldavad signaalid, näiteks territoriaallaulud, mille abil linnud meelitavad partnereid ja hoiatavad rivaale, või lõhnasignaalid, näiteks uriinilõhn, mille abil paljud imetajad märgistavad oma territooriumi. Sama tuttavad on käitumuslikud signaalid: koertearmastajad teavad, et püstiste kõrvade, saba ja turjakarvadega koer on agressiivne, neid madalal hoides on ta aga alandlik ja leplik. On ka meile vähem tuttavaid ja tajutavaid signaale: näiteks keemilised signaalid, millega sipelgad märgistavad rada toiduallikani, või elektrilised signaalid, mida vahetavad elektrikalad.
Siiski ei ole kõik signaalid, mida loomad kasutavad, nii kergesti sisse ja välja lülitatavad. Mõned kestavad kauem ja on isegi looma kehaehituse enam või vähem püsivad osad. Näiteks paljude esikloomaliste emased isendid reklaamivad oma ovulatsiooniaega tursunud erepunase naha abil tagumikul või vagiina ümbruses. Paljud linnuliigid kasutavad soo tähistamiseks sulestikku, gorillad teevad sama suuruse ja pea kuju abil. Paljud linnud kasutavad sulestikku ka vanuse näitamiseks: esimese näitena on hõbekajaka juveniilidel, ühe-, kahe-, kolme- ja neljaaastastel ning vanematel lindudel erinev sulestik.
Erinevalt inimeste signaalidest saab selliseid signaale eksperimentaalselt laboris uurida. Näiteks vastassugupoole veetlemise võime võib sõltuda kindlatest kehaosadest. Üks uurijate rühm demonstreeris sellist kehaosa Aafrika pikasabalisel linnuliigil Euplectes progne, kelle isaslindude 41-sentimeetrine saba usuti mängivat emaste meelitamisel olulist rolli.
Uurijad kontrollisid seda oletust üsna lihtsalt, pikendades või lühendades isaslindude sabasid. Isased, kelle sabad olid lõigatud 30 sentimeetrini, suutsid meelitada vähem partnereid, kuna õnnelikud kolleegid, kelle sabadele oli tükk juurde liimitud, nii et saba ulatus 66 sentimeetrini, meelitasid rohkem emaseid. Teine rühm uuris rasvatihast, kellel on rinnal must triip, mis toimib sotsiaalse staatuse signaalina. Linnumajadesse paigutatud raadio teel juhitavate mudelitega tehtud eksperimendid näitasid, et linnumajasse tulnud tihased taganesid ainult juhul, kui mudeli triip oli laiem kui elusal tihasel.
Kuidas said küll sellised pealtnäha juhulikud signaalid evolutsiooni käigus areneda? Võiks arvata, et muidu nõrgem lind, kellel on geneetiliselt määratud lai triip, saab selle tõttu teenimatu sotsiaalse staatuse. Miks ei kasva selline petmine ohjeldamatult ega hävita signaalide tähendust? Zooloogid vaidlevad siiamaani nende küsimuste üle, osaliselt seetõttu, et vastus võib erinevate signaalide puhul erinevatel loomaliikidel olla erinev. Keha seksuaalsete signaalide arengule- struktuuridele, näiteks paabulindude sabad või naiste rinnad, mis eristavad sugusid ja meelitavad vastassugupoole esindajaid või hirmutavad samast soost rivaale — on esitatud valgust heitma kolm teooriat.
Runaway-teooria
Esimene teooria, mille esitas Briti geneetik Donald Fisher, kannab nime Fisheri runaway-valiku mudel. See algab tõdemusest, et emastel loomadel (ka inimesel) on kõige kasulikum paarituda isasega, kes kannab häid geene, et need oleksid ka tema järeltulijatel, kuid emastel loomadel ei ole otsest moodust isase geenide kvaliteedi hindamiseks. Kuid võib oletada, et emastele on mingil moel geneetiliselt programmeeritud nii, et neid veetleks isased, kellel on teatud kehaehitus, mis aitab neil paremini ellu jääda. Näiteks pisut pikem saba võib teha isasloomast parema lendaja. Eelistatuma sabakujuga isased on seeläbi edukamad, kuna nad saavad nüüd oma geene rohkematele järglastele edasi anda. Emased, kes eelistavad pikema sabaga isaseid, saavad samuti kasu, sest nad edastavad oma geenid pikema sabaga poegadele, kes jäävad samuti tõenäolisemalt ellu ja keda valitakse nimetatud omaduse pärast ka emaste poolt sagedamini.
See viib runaway-valiku protsessini, kus eelistatud on isased, kellel on pikem saba ja emased, kellel on geen pikema saba vastu huvi tundmiseks. Kehaosa suurus või silmapaistvus kasvab põlvkondade vältel, kuni kaotab oma esmase funktsiooni ellujäämise tõenäosuse suurendamisel. Näiteks pisut pikem saba võib lendamisel kasulik olla, kuid paabulinnu hiiglaslik saba ei ole seda kindlasti. Evolutsiooniline runaway protsess peatub ainult juhul, kui mingi omaduse edasine suurenemine vähendab ellujäämise tõenäosust.
Teine teooria, mille on esitanud Iisraeli zooloog Amotz Zahavi, rõhutab, et paljud seksuaalsete signaalidena töötavad struktuurid on nii suured ja märgatavad, et peavad oma omanikule tõepoolest ohtlikud olema. Näiteks hiiglaslik saba linnul mitte üksnes ei aita sugugi linnul ellu jääda, vaid teeb ka elu keerulisemaks, muutes tihedast taimestikust läbipugemise ja kiskjate eest põgenemise raskeks.
Zahavi märgib, et paljud seksuaalsed signaalid, näiteks linnuliigi Sericulus chrysocephalus kuldne hari, on suured, erksad, silmatorkavad moodustised, mis on kiskjatele märgatavad. Peale selle vajavad need struktuurid ka lihtsalt kasvamiseks palju biosünteetilist energiat. Selle tulemusel väidab Zahavi, et isased, kes suudavad sellisele händikäpile vaatamata ellu jääda, saadab tegelikult emastele uhkeldava signaali, et tema geenid peavad muus mõttes väga head olema. Kui emane näeb isast sellise händikäpiga, võib ta kindel olla, et isane ei peta, kandes suure saba geeni ja olles muidu nõrguke. Ta ei oleks võimeline sellist moodustist ehitama ja ta ei oleks enam elus, kui ta ei oleks tõeliselt tugev.
Aus reklaam või pettus?
Inimkäitumises on palju näiteid, mis sobivad hästi Zahavi ausate signaalide händikäp-teooriaga. Mees võib naisele öelda, et ta on rikas ja selle peale peaks naine temaga voodisse tulema, lootuses ta abiellu meelitada. Kuid mees võib valetada. Ainult juhul, kui naine näeb teda raha kasutute kalliste ehete ja sportautode peale raiskamas, võib ta mehe väiteid viimase rikkusest uskuda. Mõned üliõpilased eputavad pidutsemisega enne suurt eksamit. Sellega ütlevad nad: ”Iga jobu võib õppides A saada, aga mina olen nii tark, et saan A hoolimata sellest, et ma ei õpi.”
Järele jäänud teooriat tuntakse ameerika zooloogide Astrid Kodrick-Browni ja James Browni järgi ausa reklaami teooriana. Sarnaselt Zahavile ja erinevalt Fisherist rõhutavad Brownid seda, et kulukad kehastruktuurid edastavad kindlasti ausat kvaliteedi reklaami, sest nõrgemad loomad ei saa endale neid kulusid lubada. Aga kui Zahavi näeb kallist struktuuri ellujäämise händikäpina, siis Brownide mudelis see soodustab ellujäämist. Seega on kulukas struktuur topeltaus reklaam: ainult tugevamad loomad saavad endale selle kulusid lubada ja see muudab nad veelgi tugevamateks.
Näiteks isase hirve sarved on suur kaltsiumi, fosfaadi ja kalorite investeering, kuid ometi kasvatatakse ja heidetakse nad igal aastal maha. Ainult kõige paremini toituvad isased, need, kes on sotsiaalsel domineerival kohal ja parasiitidest vabad, võivad endale sellist investeeringut lubada. Seega saab emane hirv võtta suuri sarvi kui isase kvaliteedi ausat reklaami, justnagu naine, kellele mees ostab igal aastal uue Porsche, võib uskuda viimase väiteid oma varakusest. Kuid sarved kannavad ka teist sõnumit, mida sportautod ei tee. Kui Porsche ei too rikkust juurde, võimaldavad suured sarved omanikule juurdepääsu parimatele karjamaadele, võimaldades tal võita konkureerivaid isaseid ja kaitsta end kiskjate eest.
On loomulik küsida, kas mõni neist kolmest teooriast, mis on loodud loomade signaalide evolutsiooni seletamiseks, suudab seletada ka inimkeha omadusi. Esiteks, kas meie kehadel on üldse mõni omadus, mis nõuab säärast seletust? Meil on siiski rohkem loogikavõimet kui teistel loomadel ja meie unikaalne kõnevõime lubab meil vahetada palju keerulisemat informatsiooni kui ükskõik missugune teine loom.
Milleks inimesele saba või kuldne hari?
Milleks peaks meil vaja olema pikki sabasid ja musti triipe, kui me saame teineteise vanused ja staatused tavalise vestluse abil kindlaks teha? Ükski teine loom ei saa oma potentsiaalsele partnerile öelda, et ta on 27-aastane, teine asedirektor riigi suuruselt kolmandas pangas ja teenib aastas 200 000 dollarit. Kas me ei läbi sekspartnereid ja elukaaslasi valides kohtamise faasi, mis on tegelikult pikk rida katseid, millega me hindame täpselt võimaliku partneri suhtlusoskusi, vanemlikke oskusi ja geene? Jah ja ei. Kohtingutega või ilma, sõltume me ikkagi signaalidest, mis on sama juhuslikud kui Euplectes progne saba või Sericulus chrysocephalus’e hari.
Meie signaalide seas on näod, lõhnad, juustevärv, meeste habemed ja naiste rinnad, struktuurid, mis ei ole kaasa valimisel kindlasti vähem naeruväärsed kui pikk saba. Kui me arvame, et meie signaalide süsteem on petmiskindel, siis miks kasutavad nii paljud inimesed meiki, juuksevärvi ja rindade suurendamist? Meie arvatavalt targa ja pikaajalise valikuprotsessi teemal: me kõik teame, et kui me sattume võõraid inimesi täis ruumi, tajume me kohe, kes meile füüsiliselt meeldivad ja kes mitte. See kiire taju baseerub seksapiilil, mis tähendab lihtsalt summat keha signaalidest, mida me suures osas alateadlikult vastu võtame.
Tegelikult on inimesed, nagu ka teised loomaliigid, arendanud palju kehaomadusi, mis annavad signaale vanuse, soo, reproduktiivse staatuse ja indiviidi kvaliteedi kohta, nagu ka programmeeritud reaktsioone nendele omadustele. Inimestel näitavad mõlemad sood, et nad on jõudnud reproduktiivsesse ikka, kasvatades kubemepiirkonda ja kaenlaalusesse karvad.
Meestel kasvab ka habe ja kehakarvad ja nende hääle toon muutub madalamaks, nagu mu sõbrale Artile dramaatiliselt meelde tuletati. Naised signaliseerivad reproduktiivsest küpsusest ka rindade suurendamisega. Vanemana me signaliseerime, et meie viljakus väheneb ja me oleme saavutanud vana targa staatuse(traditsionaalsetes ühiskondades), juuste muutumisega valgeks. Meil on tavaks reageerida sobivas koguses ja kohas keha musklite nägemisele kui signaalile mehe füüsilisest vormist ning sobivad kohas ja koguses keharasva nägemisele kui signaalile naise füüsilisest vormist.
Me kõik kasutame neidsamu reproduktiivse küpsuse ja füüsilise vormi signaale oma kaaslase ja sekspartneri leidmisel, kuid signaalid erinevad populatsioonide vahel. Näiteks meeste habeme ja kehakarvade vohavus varieerub üle maakera, nagu ka naiste rindade suurus ja kuju ning nibude värv ja suurus.
Kuidas ausaid signaale ära tunda?
Vähemalt kolm inimeste signaalide komplekti näivad sobivat ausa reklaami mudelisse: meeste musklid, näo “ilu” mõlema soo puhul ja naiste keharasv. Meeste musklid avaldavad muljet nii naistele kui teistele meestele. Kui ekstreemsed atleedid võivad mõjuda pigem grotesksena, siis paljud või ehk isegi enamus naisi leiab olevat vormika hästi treenitud mehepoja atraktiivsema kui mõne kõhnukese. Ka mehed vaatavad teiste meeste muskleid signaalina, mis aitab neil hinnata, kas astuda võitlusse või taganeda.
Vähemalt traditsionaalsetes ühiskondades on musklid sarnaselt hirve sarvedele aus signaal mehe kvaliteedist. Musklid võimaldavad mehel koguda toitu, ehitada maju ja võita rivaale. Veelgi enam, heade kvaliteediomadustega mehed on võimelised paremini omastama suurte musklite kasvatamiseks ja ülalpidamiseks vajalikke proteiine. Vanust on võimalik juuste värviga teeselda, kuid suuri muskleid teeselda ei saa.
Loomulikult ei arendanud mehed muskleid ainult selleks, et teistele meestele ja naistele muljet avaldada, nagu juhtus Sericulus chrysocephalus’e isaste lindudega, kes arendasid kuldse harja ainult selleks, et liigikaaslastele muljet avaldada. Musklid on aga arendatud erinevate asjade sooritamiseks ning naised ja mehed õppisid võtma muskleid ausa signaalina.
Teine aus signaal võib olla ilus nägu, kuigi allolev põhjus ei ole nii ilmne kui musklite näite puhul. Tõepoolest, kas ei tundu absurdne, et meie seksuaalne ja sotsiaalne atraktiivsus sõltub näo ilust nii suurel määral? Ei ole sugugi nii kindel, et keegi, kellel on ilus nägu, kannab iseäranis häid geene, on hea vanem või osav toidukoguja. Siiski, nägu on vanuse, haiguste ja vigastuste laastamisele kõige tundlikum kehaosa. Eriti traditsionaalsetes ühiskondades võib armistatud või väärarenguga näoga inimene anda teada oma vastuvõtlikkusest moonutavatele haigustele, võimetusest enda eest hoolitseda ja parasiitsete usside kandmisest. Enne keerukat kosmeetikat ja kirurgiat oli ilus nägu hea tervise signaal ja seda ei saanud võltsida.
Samasugune võltsimatu signaal kvaliteedist on naise keharasv. Piimaeritus, väga energiakulukas tegevus, võib halva toitumusega emal tihti ebaõnnestuda. Enne beebide piimasegude leiutamist ja lüpsiloomade kodustamist võis ema ebaõnnestumine piima eritamisel lapsele saatuslikuks saada. Muidugi peaksid mehed samas eelistama õiget rasvakogust: liiga vähe pekine naine ei pruugi küll suuta oma last toita, kuid liiga rasvasel naisel on raske käia ja toitu koguda ja ta võib varakult suhkrutõve kätte surra. Võibolla sellepärast, et ühtlaselt üle keha jagatuna oleks rasva raske märgata, on naistel arenenud kohad, kuhu see nähtavalt koguneb. Nende kohtade anatoomiline paigutus varieerub mõnevõrra inimpopulatsioonide vahel: kui naised koguvad kõigis populatsioonides rasva rindadesse ja puusadesse, siis Sani naised Lõuna-Aafrika vabariigis ja Andamani saarte naised Bengali lahes paigutavad rasvavarud tuharatesse. Selle nähtuse nimi on steatopüügia ehk rasvtuharus.
Muidugi huvituvad mehed üle maailma naiste rindadest, puusadest ja tagumikust. Need on tegelikult väga loogilised kohad. Oletame et te disainite ise naist — te ei saa panna lisarasva tema kätele ja jalgadele, kuna nii on tal raskem kõndida ja käsi kasutada. Teile jäävad üle paljud torso osad, kuhu rasv võib vabalt, liikumist takistamata koguneda, näiteks kolm signaaliala, mis on rõhutatud ülalpool (ja Victoria Secreti kataloogis). Siiski, kas nende kohtade valik evolutsioonis on täiesti suvaline? Miks ei ole olemas populatsioone, kus naistel on teised signaalikohad, näiteks kõht või selja keskosa? Paaris rasvakogumid seljal ei tundu liikumist segavat rohkem kui meie praegused varud rindades ja tagumikus.
Kummatigi on siiski kõigi populatsioonide naised arendanud rasvakogumiseks rinnad, organid, mille piimaeritusvõimet mehed ilmselt rasva otsides hindavad. Sestap on mõned teadlased avaldanud arvamust, et suured rasvased rinnad ei ole ainult aus üldine signaal heast toitumisest vaid ka petlik spetsiifiline signaal piimatootmise võimetest (piima eritab tegelikult pigem nääre kui rasv). Sarnaselt usuvad mõned teadlased, et rasva kogunemine naiste puusadele on nii aus üldine signaal kui ka petlik spetsiifiline signaal laiast sünnikanalist, mis minimeerib sünnitraumade riski.
Äkki saaks ilma signaalideta?
Nendele tõlgendustele on esitatud kolm vastuväidet. Esiteks abiellub traditsioonilistes ühiskondades vähemalt 95% naistest. See võiks tähendada, et praktiliselt iga naine saab omale mehe ja naistel ei ole vaja meeste pärast võistelda ja selle tarvis kehale signaalikohti arendada. Kuid selle teooria lükkavad ümber suur pingutus ja valu, mille naised teadlikult enda kehade ilustamisesse ja muutmisesse panevad, et ennast atraktiivseks teha.
Tegelikult on mehed geneetiliselt, kontrolli all olevate ressursside ja pühendumuse poolest naisele ja lastele väga erinevad. Kuigi praktiliselt iga naine saab mingi jobuga abiellutud, õnnestub ainult vähestel abielluda ühega vähestest kvaliteetsetest meestest, kelle pärast naised peavad intensiivselt võistlema.
Teine vastuväide märgib, et traditsionaalsetes ühiskondades ei vali mehed oma pruuti, ei seksuaalse ilu ega muude omaduste järgi. Selle asemel korraldavad abielusid sugulased, tihti eesmärgiga tugevdada poliitilisi liite. Tegelikult sõltub pruudi hind traditsionaalsetes ühiskondades naise ihaldusväärsusest, mis omakorda näiteks nähtavatest märkidest tema tervisest ja oodatavatest emaomadustest. Seega, kuigi peigmehe arvamus oma pruudi seksapiilist ei ole oluline, on seda tema sugulaste arvamus, kes pruuti valivad. Lisaks sellele valivad mehed abieluvälise seksi jaoks naist kindlasti seksapiili järgi. Ja abieluväline seks põhjustab traditsionaalsetes kultuurides ilmselt rohkem lapsi (kui meestel ei lasta oma seksuaalsete eelistuste järgi naisi valida) kui tänapäeva ühiskonnas.
Viimane vastuväide märgib, et kultuurist mõjutatud ilu standardid muutuvad ajas ja sama ühiskonna meeste maitsed on individuaalselt erinevad. Kõhnad naised võivad olla sellel aastal moes, aga järgmisel aastal enam mitte, ning mõned mehed eelistavad kõhnu naisi igal aastal. Siiski moodustab see ainult müra, mis hägustab, kuid ei tühista põhijäreldust: mehed eelistavad keskmiselt kõikjal ja alati hästitoituvaid ilusa näoga naisi.
Seega sobivad inimese seksuaalsed signaalid nagu näoilu, meeste musklid ja naiste rinnad nn ausa reklaami seletusega. Kuid teistel signaalidel võivad olla teised seletused, nagu tuleb ette teiste loomade puhul. Näiteks täiskasvanud naiste ja meeste kubemepiirkonna ja kaenlaaluse karvad on usaldusväärne kuid täiesti juhuslik signaal, mida me seostame reproduktiivse küpsusega. Kubeme- ja kaenlaaluse karvad asetsevad nutikas kohas feromoonide püüdmiseks, mida me võime eritada oma uriini ja higi sisse, et signaliseerida vastavalt võimekate ninade omanikele oma soo ja (naiste puhul) kuutsükli faasi kohta. Kuid karvad neis kohtades erinevad musklitest, ilusatest nägudest ja keharasvast, kuna neil pole sügavamat sõnumit. Nende kasvatamine maksab vähe ja nad ei panusta otseselt ellujäämisse või laste hoidmisse.
Kehv toitumus võib teid jätta kõhna keha ja moonutatud näoga, kuid tavaliselt ei põhjusta see kubemekarvade väljalangemist. Isegi nõrgad inetud mehed ja kõhnad inetud naised kasvatavad kaenlaaluse karvu. Meeste habemed, kehakarvad ja madal hääl, mis annavad märku küpsusest ning meeste ja naiste valged juuksed, mis signaliseerivad vanadusest, tunduvad olevat samavõrd tähendusetud.
Näiteks kuna minu hääl on madal (olen teine bass), tunnen ma intuitiivselt, et madal hääl peaks kuidagi olema aus signaal mehe üleolekust lahjade tenorite üle. Kuid ma ei ole suutnud välja mõelda ühtegi otsest seost bassihääle ja mehe kvaliteetsuse vahel, mis oleks piisav, et mu tenoritest sõbrad oleks sunnitud minu üleolekut tunnustama, rääkimata näiteks Placido Domingost. Kui te küsiksite mult, miks ei olnud tüdrukud need, kes arendasid hääle bassi madaluseni, ei oskaks ma head vastust anda. Nagu must triip rasvatihase rinnal ja paljud teised loomade signaalid, on need inimeste signaalid odavad ja täiesti juhuslikud.
Peenis ei tõesta midagi
Kas mõni inimeste signaal sobib näiteks Fisheri runaway mudelile või Zahavi händikäpi teooriale? Esiteks ei näi meil olevat liialdatud signaliseerimisstruktuure, mida annaks võrrelda Euplectes progne 41-sentimeetrise sabaga. Vahel mõtlen ma aga, kas ehk mehe peenis ei ole selline struktuur. Sellele võiks vastu vaielda, et peenis ei oma signaliseerivat funktsiooni ja ei ole midagi muud kui hästi disainitud paljundusaparaat. Siiski ei saa see minu spekulatsioonile takistuseks: me juba nägime, et naiste rinnad on korraga nii signaalid kui paljundusatribuutika.
Võrdlused meie ahvidest sugulastega vihjavad, et inimese peenis ületab tunduvalt oma funktsionaalsusele vajalikud mõõtmeid. Gorillade ja orangutanide erekteerunud peenis on ainult 2,5 kuni 4 sentimeetri pikkune, kuid inimestel 12-18 sentimeetrine, kuigi nende kahe ahviliigi isased on palju suuremad kui inimesed.
Kas need inimese peenise lisasentimeetrid on kasutu ekstravagants? Üks vastupidine interpretatsioon on, et suur peenis võib kuidagi olla kasulik meie suurele varieeruvusele (võrreldes paljude teiste imetajatega) paaritumisasendites. Kuid siiski, 4 sentimeetrine isase orangutani peenis lubab tal võtta meiega konkurentsivõimeliselt palju erinevaid poose ja isegi meid ületada, sooritades neid kõiki puu otsas rippudes. Suure peenise võimaliku kasutuse kohta vahekorra pikendamiseks — ka selles mõttes on orangutanid meist ees (keskmine kestus 15 minutit keskmise ameerika mehe 4 minuti vastu).
Mõte, et inimese suur peenis funktsioneerib mingit sorti signaalina, tuleb vaatlemisest, mis juhtub, kui mehed hakkavad ise oma peenist kujundama, mitte ei jää rahule oma evolutsioonilise pärandiga. Uus-Guinea mägedes elavad mehed teevad seda, kattes peenise dekoratiivse tupega, mida kutsutakse fallokarbiks. Tupp on kuni 60 sentimeetri pikkune ja kümnesentimeetrise läbimõõduga, tihti erkpunane või kollane ja tipus ohtralt karusnaha, lehtede või harulise ornamentikaga kaunistatud.
Paar aastat tagasi esimest korda Uus-Guineas Star Montainsis Ketengbani hõimu fallokarpidega mehi kohates olin ma neist juba palju kuulnud ja tahtsin teada, kuidas inimesed neid tegelikult kasutavad ja seletavad. Vähemalt minu nähes kandsid mehed neid pidevalt. Igal mehel oli mitu suuruselt, kaunistustelt ja tõusunurgalt erinevat fallokarpi, mida nad kasutasid vastavalt sellele, mis tuju neil sel päeval oli. Kui ma küsisin, miks nad fallokarpe kannavad, vastasid ketengbanlased, et nad tunnevad end ilma nendeta alasti ja ebasündsana. Lääne kultuuri esindajana üllatas see vastus mind, kuna ketengbanlased olid muidu täiesti alasti ja isegi nende munandid olid katmata.
Fallokarp toimib silmatorkava erekteerunud valepeenisena, esindades seda, millega mees sooviks õnnistatud olla. Meie poolt arendatud peenise suurust piirab kahjuks naise vagiina suurus. Fallokarp näitab, millele inimese peenis sarnaneks, kui tal ei oleks seda praktilist piirangut. Tegelik peenis, olles tagasihoidlikum kui fallokarp, on võrreldes meie ahvist esivanemaga sündsusetult suur, kuigi ka šimpanside peenis on võrreldes esiisa omaga kasvanud suuruseni, mis võistleb meie omaga.
Peenise evolutsioon illustreerib ilmselt runaway-valikut nii nagu Fisher selle postuleeris. Alustades 2,5 sentimeetrisest puu otsas elava esivanema peenisest, mis sarnaneb tänapäevaste gorillade omale, on inimese peenis runaway protsessi käigus suurenenud, tuues oma omanikule pikkuse abil kasu elujõulisuse signaalina, kuni selle pikkust hakkas limiteerima vastuselektsioon, kuna raskused seda naise vagiinasse sobitada muutusid määravaks. Vaieldavaks jääb sihtgrupp, kellele peenise väide elujõulisusest on suunatud. Enamus mehi arvab, et selleks sihtgrupiks on naised. Teisest küljest kipuvad naised ütlema, et neid erutavad rohkem teised omadused ja peenis on pigem inetu. Selle asemel on peenisest ja selle suurusest tõeliselt võlutud mehed, kes riietusruumides ja duši all pidevalt teiste omi vaatavad.
Kuid isegi kui ka mõnede naiste seas õnnestub muljet avaldada, ei ole tarvis laskuda eelduseni, et signaal on suunatud ainult ühele soole. Loomi uurivad zooloogid tõdevad tihti, et seksuaalsed signaalikohad teenivad kahte eesmärki: meelitada vastassoolisi ja saavutada domineeriv positsioon samast soost rivaalide üle. Selles mõttes kannavad inimesed, nagu ka paljud teised loomad, sadade miljonite aastate selgroogsete evolutsiooni pärandit, mis on sügavalt graveeritud meie seksuaalsusesse. Sellele pärandile on kunst, keel ja kultuur lisanud ainult väga hiljutise õhukese kihi.
Artikkel on algselt ilmunud Discover Magazines 1996.
