Pihtimus: kaks aastat, neli kuud ja kolm päeva... pole ma oma mehega seksinud

Seksisime viimati mehega täpselt kaks aastat, neli kuud ja kolm päeva tagasi. Mäletan seda kuupäevaliselt ja isegi kellaajaliselt... Mõte sellest toob mulle nutumaigu kurku, sest ma ei saa aru, mis valesti läks. Me armastame teineteist väga, ta on ilus ja treenitud mees, mina enda eest hoolitsev ja seksikas naine. Me armastame teineteist, aga me ei seksi. Ühel hetkel me lihtsalt lõpetasime. Miks!? See kõlab nii pagana jaburalt.

Koos oleme olnud pisut üle nelja aasta ja alguses oli meil väga hea voodielu, seksisime ikka 3-4 korda nädalas ja oli ka täielikke voodipäevi. Ühel hetkel hakkas kõik vaikselt muutuma, me hakkasime harvemini seksima, kuni tegime seda lõpuks maksimaalselt kaks korda nädalas. Mees vahetas töökohta, mis tähendas, et ta oli koju jõudes rampväsinud, hommikuti oli jälle minul kiire… Me justkui ei leidnud teineteise jaoks enam aega, mis, ma tean, on kõige rumalam vabandus üldse. Meil pole lapsigi, kuidas me siis teineteise jaoks aega ei leia, eksole?

Mingil hetkel hakkasime me sel teemal juba tülitsema. Ma tundsin end mitteihaldusväärsena, mees tundis, et ei saa end kodus mehena tunda. Aga me armastasime teineteist väga, kallistasime, kaisutasime. Seksi kvaliteet oli aga juba langenud (ei kehtigi reegel, et mida harvem saad, seda mõnusam on), see oli… Imelik. Meil mõlemal oli tunne, et teeme seda pelgalt kohusetundest. Ühel hetkel sain aru, et ma seksin selleks, et iga nädal üks “linnuke kirja saada”. Siis hakkasin linnukesi kirja panema iga kahe nädala tagant.

Siis, ühel õhtul me hakkasime seksima ja ma palusin mehel järsku lõpetada. Lükkasin ta eemale ja ütlesin, et mul pole tuju. Sellest on möödas täpselt kaks aastat, neli kuud ja kolm päeva… Me oleme selle aja jooksul korduvalt seksist rääkinud, aga me lihtsalt POLE seda teinud rohkem. See kõlab nii uskumatuna ja ma ei usuks sellist asja, kui mu endaga nii ei toimuks. Kaks noort inimest elavad koos ja ei seksi. Mis veel kummalisem: mees ei otsi ka kõrvalt. Lohutab mind ja ütleb, et see läheb mööda. Aga kuidas see mööda läheb, me ei tea ju enam isegi, kust alustada, see tundub nii piinlik ja ma ei taha magada temaga, kui peas on mõte, et teen seda vaid selle pärast, et pole ammu "teinud"... Palun andke nõu!