SUVEJUTT: minu meeldejääv saunaseiklus
Türgi sauna laialt avatud uksest tulvas pahvakutena kuumust ja auru. Õrna käega suruti ebalevad naised ja nende ainuke mees märga ning niiskesse kivi- ja veemaailma. Lävel kõhklejate seljataha oli jäänud esimene lõunamaine öö sooja pimeduse embuses ja kõrgelt viipavad elegantsed palmid. Pikad, avarad koridorid mustriliste marmorpõrandate ja ootamatult avanevate luksuslike istumisnurkadega, rasked idamaise mustriga kardinad, mis varjasid ergavat päikesepaistet ja aknataguseid purpurpunaste õitega tundmatuid põõsaid, jäid nüüd selle kindla kaarekujulise ukse taha.
See siin oli hoopis teistsugune maailm
Keset ümmargust ruumi asetses madal mitmetahuline kivist lavats. Mustade marmorplaatidega kaetud seintel haigutas neli väikest valkjashalli lõvipead. Nende laialt avatud hambututest suudest pahises pidev sooja vee juga seinale kinnitatud kivist vaagnatesse. Seda maailma valitsesid saledad, treenitud lihaste, välkuvate silmade ja puusarättidega noormehed. Mirjam ei jõudnud veel ühtegi neist lähemalt silmitseda, kui lokkispäine boheemlasliku välimusega noormees tema käest haaras ja esimesena ruudukujulisele lavatsile lebama juhatas. Mehe liigutused olid õrnad, kindlad ja väga lugupidavad. Niimoodi leidis igaüks neist oma paaži.
„Sa oled väga ilus,” noormehe leegitsevad tumedad silmad vaatasid talle tähelepanelikult otsa. Mõne aasta pärast oma esimese tõelise juubelini jõudev naine kvalifitseeris selle meelituse tööalaste komplimentide kategooriasse, kuid oli paratamatult liigutatud. Tõsi, ta oli sale, pikajalgne ja peaaegu kortsudeta. Tumedad juuksed ja rohekaspruunid nooljate kulmudega silmad pidid küll tõenäoliselt vastama idamaade traditsioonilisele ilumeelele, kuid vanus ja lugulaulud blondide triumfidest muutsid ootused sellistele tähelepanuavaldustele minimaalseteks.
Pesemiskinda libisemine mööda niisket ihu lõõgastas mõnusalt...
... soojusest rammetuna lebas naine õhukesel käterätil, polnud mingit tahtmist siit niipea lahkuda. Hetk enne seebimullipilve mattumist jõudis ta veel näha sõbranna abikaasa paljast pealage kadumas lõhnava seebivahu sisse ja selle kohale kummarduvat, õrnalt masseerivat imetabast nümfi. Vaevalt suutis ta oma sees pulbitseva naeru alla suruda ja silmad seebivahust puhtaks teha kui tema juurde kükitas tundmatu siilipeaga noormees. „Hello,” otsekohesed, siirad silmad sihtisid teda otse hingepõhja. Ninali seebivahus lamades oli raske niisama sundimatult vastata, kuid hetke parim naeratus läks teele.
Momendiks püüdis ta ennast natukenegi kergitada, et näha, mis toimub mujal ruumis, kuid pehmelt aga kindlalt anti märku algasendisse laskumiseks. Väikest põgenemiskatset märgiti õrna, koduse sõrmevajutusega vastu ta ninaotsa. See oli armas, intiimne puudutus. Mirjam tundis ennast väikse lapsena, kes on armastatud ja hoitud, kuid kelle pisikesed vigurid ja salanükked ei jää kahe silma vahele. Tema rinnahoidja paelad olid tagant lahti sõlmitud, teda pesti ja masseeriti peaaegu igalt poolt, kuid ometi oli see väike lihtne liigutus kõige intiimsem ja muljetavaldavam. Nüüd masseeris noormees Mirjami varbavahesid. Hetkeks tundis naine kuidas ta alakeha läbis magus värin, mis tõusis mööda selgroogu ülespoole. See oli hirm, hirm iha tekkimise ees, mis sundis teda oma lihaseid pingesse tõmbama. Õrnalt õlast paitades paluti tal ennast selili keerata. Vanaaegse sündsustunde sunnil palus ta oma rinnahoidja paelad kinni siduda. Vastuvaidlematult täideti tema soov ja hetke pärast rambelt selili lamades oli ta jälle vastakuti tema kohal naeratava siilipäise noormehega. Jälle vahetasid nad vastastikuseid tervitusi. „Huvitav, kas neil siin on kombeks iga kümne minuti tagant uuesti tervitamas käia või jõudis noormees nüüd lihtsalt ringiga jälle minu juurde tagasi,” Mirjam muigas. Igal juhul, naiselik eneseteadvus hakkas vägisi pead tõstma.
Ta oli ümbritsetud helluse ja tähelepanuga, talle keskenduti, teda teeniti peaaegu sõnadeta, leebelt ja galantselt.
„Kuidas on ometi võimalik, et kõik see on nii loomulik ja sundimatu? Nagu ma oleksin ainuke naine maailmas,” mõtiskles Miriam. Siin oli tunda sügavat idamaa meeste austust kauni naise vastu. On see võlts või ehtne, elukogenud ja skeptiline eesti naine ei suutnud leida ühtki valet nooti, ta ujus austuse, imetluse ja galantsuse lainetel. Ometi ütles mõistus, et nii ei saa olla. Tema kodumaal naisele niisama head sõna ei poetatud. Kuid milleks siin niimoodi võluda, bikiinide vahele ju tippi niikuinii ei peida.
Oli mis oli, Miriam tundis ennast uuesti sündinuna nii kehaliselt kui ka vaimselt, vahuga koos oli ta ihult maha pestud nii raske põhjamaa talv kui ka kõrvetada saanud inimese umbusk. Nüüd oli ta uueks armastuseks valmis, ta hing oli pai saanud. Nii vähe on vahel vaja, vaid korraks saada sooja, et jaksaks jälle ja võiks uskuda: „Mu prints ootab mind Eestimaal.”
