Pika elu jooksul on mul kahjuks mõned korrad ette tulnud, kus alguses ilusana paistnud ja püsivaks mõeldus suhe pole kestma jäänud. Ma pole kahjuks ka väga osav suhtekorraldaja ja nii on need suhted enne lõplikku purunemist juba pikemat aega katkiselt klirisenud. On ette tulnud, et luhtunud armastus on hingele väga haiget teinud. Sellest ei tahaks ma aga pikemalt rääkida.

See on vist lausa juba romaani- või sentimendiklassika, et pärast suhte purunemist leinavad naised oma suhet samamoodi kui mehed oma kaootilist ja endahävituseni viidud riskirohket elu. Nii minagi. Nn lohutusmöllu perioodil on mul tõesti ette tulnud ka vahekorda juhusliku partneriga. Aga kas ma olen seepärast lits? Mis sõna see "lits" üldse on?

Raha eest pole ma kunagi seksinud. Kui see peaks lihtsalt helde anniga naisterahvast tähendama, siis võite kindlad olla, et niisugune ma pole. Igaühele ma juba ennast ei anna, ka juhusuhe peab minu jaoks ikkagi vastama mingitele standarditele ja haakuma mingi meeleoluga. Vaieldamatult kutsub selline valikuline kergemeelsus esile nende meesterahvaste pahameele, kellele ma olen pidanud ära ütlema. 

Ent ma olen samas ka täiesti võimeline vajadusel aastaid tsölibaadis elama ega tunne ennast selle juures põrmugi mitte halvasti. Ei pea ma ka ennast mõne meeleheitliku kuu tõttu täiesti väärituks või võimetuks uut püsisuhet leidmaks. Kui õige inimene teele satub, siis on mul ju täielik õigus uuesti proovida. Siis, kui olen selleks valmis ja kui on tõesti armastus.

Kuidas ma aru saan, et olen valmis? Selle järgi, et meeleheitlikuks möllamiseks pole enam pikemat aega tahtmist olnudki.

Ent ükski armastus, kuitahes suur see ka pleks, ei anna mulle õigust teise inimese tervist ja elu ohtu seada ja ükski armastus ei saa panna mind oma tervist ja elu teadlikult ohustama. Ja nii olen ma kahel korral oma elus, nähes, et tunded on vastastikkused ja vähemalt senini püsivad, teinud potentsiaalsele püsipartnerile ettepaneku minna koos veretesti tegema. Koos - see on võtmesõna. Ma ei lähe salaja ja häbenedes, ma ei saada partnerit üleolevalt käsutades. Leian, et see on meie ühine asi ja me läheme koos, käsikäes. Nii, nagu kogu suhte ehitamiseks on vaja kahte inimest. 

Kummalgi korral pole võimalik partner minu soovi pahaks pannud, ning õige ka. Keeldumine oleks minu jaoks olnud ilmselge märk arenev suhe juba eos lõpetada. Meil kõigil on oma minevikud, millega tuleb arvestada. Kui me ka ise korrektselt käitume, siis kas me saame sama eeldada partnerilt, kellest on ju (tõenäoliselt tüliga või huvide konfliktiga) lahku mindud? Ja kui me oma praegust ehk tulevast partnerit usaldame, siis kas me saame ka usaldada tema endisi?

Veretesti tegemises pole mitte midagi halba - see ei ole märk mitte usaldamatusest, vaid just usaldusest. Märk sellest, et kaks inimest on valmis oma elusid siduma ja selleks minevikuga kõik klaariks tegema. Jaanalinnumängud ei ole suhtele hea algus. Mitte kunagi.