Niisiis võib öelda, et minu seksialane info pärineb väga vähesel määral koolist ja enamjaolt Internetist, ajakirjadest ja sõpradelt-tuttavatelt. Ma pole kunagi kellegi käest küsima läinud, kuidas üks või teine asi käima peaks, vaid aja jooksul ja käsna kombel endasse teadmisi ja noh, ka kogemusi imanud.

Kondoomidest õhupallid

Mäletan, kui noor õpetaja püüdis kuuendas (või oli see seitsmendas?) klassis meile “seksuaalkasvatuse tundi” anda. Enamjaolt piirdus see sellega, et tüdrukud said järjekordse paki hiigelsuurte hügieenisidemetega ja õpetaja laual oli kauss kondoomidega, millele ta kergelt punastades osutas ja lausus: “Noh, võtke endale siis kaasa ka, et te ei unustaks…” Et me ei unustaks mida? Vahetunnis kondoome täis puhuda? Ei unustanud. Ka gümnaasiumis puudutati pisut seksiteemasid — seekord põhjalikumalt. Ometi näis, et see info jäi pealiskaudseks ja olgem ausad — ega ikka seksi õpikust ei õpi küll! Ainult kondoomid jäid seekord täis puhumata ja rändasid õpilaste kottidesse — see ütles nii mõndagi.

Mina kaotasin süütuse pisut enne täisealiseks saamist tollasele poiss-sõbrale. Olime koos olnud üle poole aasta ja ma ei leidnud, et aeg oleks liiga varajane olnud. Selge see, et algul olime me kaks kogenematut, kuid see on uskumatu, kui kiiresti jõuab inimene “uute asjadega” kohaneda. Vanematele ma sellest ei rääkinud — ei näinud põhjust. Ma kasutasin alati kaitsevahendeid ja hiljem hakkasin ka pille võtma — leidsin, et kuna ma olen ka koos ainult ühe inimesega, siis pole mingit vajadust sellest mingit küsimust tekitada.

Oma katuse all

Kui ma hakkasin poisi juurde ööseks jääma, siis oli ainus kommentaar, mille ma sain vanemate “ära siis rumalusi tee” ja seegi pooleldi naljaga. Mõned aastad hiljem, kui ma järgmise noormehe juurde läksin, küsis isa naljatledes, kas kondoom on ikka kaasas. See on ka kõik. Ma pole kunagi vanematelt nõu küsinud, nad pole iial seda ise pakkunud. Ja see toimib. Muide, mu kallim on alati võinud ka minu juures ööbida. Selge see, et see ei kuulu iga pere tavadesse, kuid meil on suur maja ja see on alati olnud vaikne vihje vanematelt, et pigem ole meie katuse all, kui mine kusagile kaugele “rumalusi tegema.”

Ma olen alati väga ettevaatlik olnud ning tean kindlalt, et ei teeks kunagi kellegagi midagi, milles ma ise kindel pole. Seda nõu pole mulle ema teetassi kõrval andnud, kuid kindlasti on kasvatus mu suhtumist mõjutanud. Ma leian, et kui vanemad usaldavad oma lapsi ja annavad neile veidi rohkem “vabad käed”, siis on laps ise ettevaatlikum. Ta õpib juba varakult ise enda tegude eest vastutama, ega taha rikkuda vanemate usaldust, kes tal ise otsuseid vastu võtta lubavad.

Hästi kasvatatud noor leiab ise õige tee

Niisiis, kallid lapsevanemad, pole mõtet oma lapsega maha istuda ja talle moraali pidada, kus ja millal ta tohib “suurte inimeste asjadega” tegelema hakata. Tihti juhtub nii, et see on teile mõlemale piinlik. Kui lapsel vähegi mõistust peas on, oskab ta ise end seksi suunas “kasvatada”.

Kui ma oleks kasvanud “ei mingit seksi enne abielu” seaduse all, siis oleks kõik kindlasti palju stressirohkem olnud. Oleksin tundnud asjatuid süümepiinu ja mida kõike veel. Ja arvestades seda, kui palju seksi meie ümber on, oleksin tõenäoliselt ka varem abieluranda peesitama läinud. Pealegi — kes ei tahaks enne abiellumist teada, kas tal kallimaga voodis üldse klapp on? Seks kuulub terve suhte juurde, kas pole? Samuti olen tänulik, et ema pole mu pesusahtlisse kunagi ühtegi kondoomipakki poetanud — on asju, millesse vanemad oma nina pistma ei peaks ja intiimelu on kindlasti üks neist.