Ma olin enesemüümisest tüdinud ja eneselegi ootamatult vastasin jaatavalt.

Kuid pärast kirja ärasaatmist hakkasin kahetsema. Kirusin end, sest olin soostunud kohtuma tundmatuga. Mehega, kellest ma ei teadnud rohkemat kui profiilitutvustuses kirjas ning mõned minuni jõudnud kirjaread. Mul polnud isegi aimu, milline ta välja näeb!

Välimuseta Mees-Juht aga lubas vastukirjas rõõmsalt tänades, et täpsustab järgmisel päeval uues kirjas kellaaja ja kohtumispaiga. No tore tõesti, kuid ma ei rõõmustanud. Pigem tundsin end … kummaliselt. Ehk üritasin end aimatavast pettumusest säästa?

Lubatud kirja ei tulnud

Ei hommikul ega õhtul.
“Paras sulle, paras sulle,” trampis väike kurat mu õlal õnnest jalgu.
See mees lihtsalt proovis, kui kergelt ma saadaval olen! Ja ma andsin talle täiusliku vastuse. Ometigi oli kusagil sügaval sisimas mul tunne, et ma ei olnud mingilgi hetkel kergemeelselt käitunud. Sellegipoolest oli enesetunne ebameeldiv.

Õnneks ei teadnud Mees-Juht minust muud kui eesnime, ja olgugi, et ta on mind pildil näinud, ei tähenda see veel, et ta mu tänaval ära võiks tunda.

Ent süda ei andnud rahu. Logisin end aga jälle kontole sisse ja piilusin ka tema oma. Kuid vaatepilt oli lohutamatu: ta ei olnud sel päeval oma kontol käinudki.

Tegu oli siis lihtsalt naistelollitajaga, tegin otsuse. See oli siis see mees, kes tundis mõnu naiste narrimisest. Olin kuulnud, et mõnedele loeb kuulsate ja kummaliste seltskonda pääsemine sedavõrd, et nad on valmis kas või kõrvade peal seisma. Ei, minu puhul ei mänginud kuulsad-kummalised ja mistahes kallid promoüritused rolli.

Mulle ei läinud korda, kas ta on firmajuht või autojuht. Aga tema ju seda ei teadnud. Sest me polnud sel teemal üldse kirjutanud. Ja pealegi, kas ma pean end naistelollitaja ees üldse õigustama… Tühi temaga!

Öösel ma siiski magasin, hästi!

Ülejärgmisel päeval sain kirja. Oli vabandav, pikk ja selgitav. Samas paluti mind hüvituseks lõunale.
Jälle said ingel ja saatan mu õlal jõudu katsuda. Lõpuks otsustasin vastuse kirjutada. Trotsi pärast.

“Miks just minuga juhtub nii, et kui ma pika ja põhjaliku (NB! kaheminutilise mõttepausi järel!) otsustan kellegagi kohtuda, siis ei tunne mees kuupäevi ega kellaaegu? Samas olnuks pettumus ilmselt mõlemapoolne. Sest ma pole mingi Jennifer Lopez (miks ma küll tema võrdluseks leidsin?) ja teiseks kõnniksin sinustki mööda, kuna ma ju ei tea milline sa välja näed…”

Hetk hiljem saabus uus kiri, kus muiates teada anti, et pole temagi mingi Roger Moore ja vaevalt tal Jennifer Lopeziga midagi rääkidagi oleks.
Samas palus Mees-Juht mul sobiv kohtamispaik valida, et siis tema 180-sentimeetrit pikk, heledapäine ja musta sõiduautoga meesterahvas saaks mu kenasti sööma viia.

Ma ei tea miks, aga minus tõstis pead plikalik kius ja ka endale tunnistades, pisike pahameel teatamata jätmise pärast. Vabandustest hoolimata. Sest no kuulge: internetti pääseb tänapäeval peaaegu igal pool ning paarisõnaline sõnum plaanide muutumisest ei nõua ju aega. Pealegi on see minu meelest elementaarne viisakus. Teavitamine siis.

Saatsin talle järgmise vastuse:

“Kui sa oleks ainus 180-sentimeetrine, heledate juustega ja musta sõiduautoga mees, siis oleks asi lihtne. Aga nüüd on mul tunne nagu läheksin Egiptuses Ahmediga kohtingule.
Kuid olgu pealegi. Ma nõustun. Hea küll, ma panen jalga valged püksid. Sedasorti rõivaeset kannavad vaid pooled neist naistest, kes sulle tänaval vastu kõnnivad. Seejärel istun ma kokkulepitud kellajal ja kohas esimesse musta sõidukisse. Hoolimata sellest, kas tolle juht mind sinna ka tahab!”

SEND

Pool sekundit ja kaks veinilonksu hiljem jõudis mõistus järele: mida ma ometi tegin?
Olin järjekordsele kohtingule andnud nõusoleku! Ja mitte ainult — seekord nõustusin ma kohtuma täiesti võhivõõraga..

Samas hakkasin mõtlema, miks me endist ei rääkinud. Miks teda ei huvitanud? Kas tegu on abielumehega, kes seiklusi otsib? Kuulsusega, kes avalikkuse eest peidus? Või on tegu mingi vägistaja-mõrtsukaga, kes sobivat ohvrit nillib?
Õpeta siis veel tütrele ettevaatust, kui ise selline tuulepea oled!

Otsustasin oma tulevasest kohtumisest siiski tütrele rääkida, kuigi mõistsin, et vestlus saab piinlik olema. Meile mõlemale! Pidin ma ju seletama, kuidas ma sellise tundmatu olin leidnud.

Mu teismeline tütar hurjutas mind ja seletas tänapäeva maailma ja meeste mõttelaadi. Nõudis, et ma telefoni aku korralikult täis laeks ja et ma kohe, nii kui Mees-Juhi autonumbrit näen, selle talle sms´ina saadaksin.

Oeh, ma olin teda siiski õigesti kasvatada osanud!
Lubasin, et ei joo ega suitseta, olen korralik ning õigel ajal kodus ka.
Samas oli mul hea tunne, meie rollid olid vahetunud ja tundsin, et minu lapsest on sirgumas vastutust kandev neiu.
Olin tütrele ülitänulik, et ta ei mõistnud mu tegevust ja mõtteid hulka. Et ta lubas mul minu, õigemini meie mõlema ellu kaaslast leida.

Enne väljumist vaatasin igaks juhuks portaali postkasti:

Kohtingut ei olnud tühistatud

Kuid üks kiri oli siiski tulnud. Väga meeldiva ja intelligentse tooniga kiri ühe ülikooli õppejõult. Juures oli piltki ja sealt vaatas vastu sümpaatselt naeratav mees.

Kui algul pole ühtegi, siis nüüd on neid juba mitu… "Pean hakkama registrit pidama, kellele mida olen kirjutanud," mõtlesin rõõmsalt.

Nagu lubatud panin jalga valged püksid ning saabusin lepitud kellaajaks kokkulepitud kohta. Nägin juba kaugelt, et mind ootab väike mustvärvi lahtine sportauto ja selle kõrval pikk heledapäine mees, kel käed selja taga.
Oi, milline auto ja milline mees!

Igaks juhuks vaatasin tänaval päikeseprilli varjus vaikselt ringi - äkki on veel mõni must auto ja heledapäine mees. Ei olnud...

Astusin ebalevalt lähemale ja kohakuti jõudes ütlesin kõige totakama lause, mida üldse sellisel puhul võib öelda: "Unustasin mõõdulindi koju ja ma ei saa nüüd üle mõõta meest, kellega ma siin kokku pidin saama!"

Õnneks hakkas ta naerma ja kosti seepeale, et ei olnud kindel, kas tuua mulle aiapäkapikk või fooliumist õhupall (ma ju märkisin profiilis, et ei talu neid). Kuid kuna ta ei suutnud valikut teha, ostis ta lihtsalt ühe roosi ühele valgete pükstega naisele, kellega ta pidi siin kokku saama.

Naersin nüüd minagi.
Kui meist oleks samal ajal reklaamfilmi tehtud, võinuks nüüd suurelt punase templi ekraanile lüüa. Tekstiks MÜÜDUD!
Ei mitte selle roosi, auto ega soliidse mehe pärast, vaid järelandmatuse, minu profiiliteksti läbilugemise ja humoorikuse eest.

Lõpuks, ühes vaiksemas restoranis einestades rääkisime endist. Jah, ta on materiaalselt heal järjel olev meeskodanik. Tema elus on olnud naisi. Viimasest lahutusest on paar aastat möödas ja lapsedki juba suured ning omaette. Seltsilist aga polevat. Et ehk nüüd leiaks.

Siis rääkis ta oma tegemistest ja hobidest. Kõik kõlas nagu filmistsenaarium: golf Bryanstonis, purjetamine, kalapüük Aafrika vetes, sukeldamine Punases meres, sõpradega lennukiga tehtud surmasõlmed...
Kuulasin ja muutusin kurvaks. Sest tajusin, et ta ei liialdagi. Vaid tõepoolest elabki nii. Tema jaoks on loomulik tellida kalleid veine ja osta riideid hindu vaatamata hinda ja minna õhtuks sinna riiki, kuhu hommikul soovinud oli.

Mida on mul vastu pakkuda? Tallinn-Kuressaare lennupiletki käib vaid päevase etteteatamisega üle jõu, surmasõlmi harrastan vahel oma majapidamist jalul hoides, kalu püüan külmletist ja ujumas käin kodu kõrval Stroomis...

Tahtmatult hakkasin mõtlema, et ma pole tema vääriline või õigemini seda, et kui me vaimsel tasandil olemegi tasakaalus, pole me seda materiaalselt kindlasti mitte.
Mõni ütleks:

Vaata milline saak: haara, ja kahe käega!

Aga mina ei suudaks olla mehe poolt ära- või kinnimakstud. Loomulikult ei pea olema minu ja mehe materiaalsus suhtes 50:50. Miks mitte, see kes rohkem teenib, see ka rohkem maksab, aga puhtalt elustiil on juba meil erinev. Nagu algklass ja ülikool.

Ja see enesestmõistetav vabadus, mis temaga kaasas käis, lihtsalt minnakse, lihtsalt tehakse. Mina ei saa, mul on tütar ja töö.

“Miks sinusugune mees otsib tutvusportaali kaudu omale naist?”, ei suutnud ma jätta temalt küsimata.
“Ma sattusin sinna päris kogemata, internetis lehti lugedes ja reklaamile vajutades. Pärast mõtlesin, et kuna tegemist oli kinnise portaaliga, siis miks mitte… Äkki leidub naine, kes ütleks mulle, kas olen minemas või tulemas.”

“Kuule, kas sa minuga Pariisi hommikust sööma lendaksid?” küsis ta samas.
“Ma olen selle aja kahjuks juba ära lubanud. Olen ühiskonna teenistuses kella 9-17ni. Aga mõni õhtu või päev, kui ma tööst, mis mulle leiba annab, vaba olen, võiksin teatrisse või kontserdile tulla,” andsin lubaduse tulevikku.

“Häid asju polegi siin maailmas nii palju, kuigi teisiti võiks arvata. Sina oled üks neist ja ma tahaks tuleviks veelgi seda headust nautida, kuulda ja tunda”, kõlas tema flirtiv kokkuvõtte enne, kui ta mu autoga koduukseni viis. Tegelikult palusin pisut enne kodu auto peatada, et mitte näidata millisest uksest sisse lipsan. Sest mine sa tea...

Lubasime teineteisele kirjutada

"Nii lähedal ja siiski nii kaugel. Mitte vastupidi," tituleerisin mõttes lause meie suhtele.
Suhtele… Mis suhe on ühe kohtumise järel. Tutvusele pigem.

Koju astudes küsis tütar uudishimulikult:” Noooh??”
Vastasin, et sain elus esimest korda miljonäri puudutada. Nüüd peab mõtlema, kas käed pesemata jätta või vastupidi: desinfitseerida ja kiirelt.
“Mina olen poolt, ükskõik kumba suunda su valik ka ei kalduks”, naeratas tütar. Olin talle tänulik, et ta rohkem ei uudistanud.

Istusin arvuti taha ja avasin enne kohtingule minekut saadud kirja ja foto ülikooli õppejõult.
Mida me küll teeks ilma Google-otsingmootorita, mis teatas, et selline inimene on täiesti reaalselt olemas ja just sellel töökohal nagu ta mulle kirjutanud oli.
Enne, kui olin jõudnud uuesti lõpuni lugeda Professori esimese kirja, nägin postkastis juba tema teist kirja.

järgneb