“Sulle sobivad prillid,” vastasin selle peale. See oli tõsi.

Mul oli kuidagi ükskõik olla. Ta nagu oli minu jaoks ja samas nagu miski puudus. Aga kohe ma alla ei anna, vasardas mu peas. Vaatame, mis saab. Kuigi olin endale selgeks teinud, et parem olen ma üksi kui tundetult ükskõik kellega.
“Sa ei pea vastama, aga kui mitme mehe lemmik sa oled seal netileheküljel,” küsis ta endiselt mu telefoninumbrit silmitsedes. Portaalis oli võimalik endale n-ö järjehoidjasse lisada huvipakkuvaid profiile ja samas ka näha, kui mitmele sa ise meeldid.
“Kakssada oli täna hommikul,” vastasin ausalt.
“Kakssada?!” hüüatas ta imestades.
“Mis teha, ma pole just eriti ahvatlev inimene, ei ole aktiivne kasutaja ega aktiivne enesemüüja.”
“Kakssada! Seda on ju palju, aga ma üldse ei imesta…millised silmad, milline sümpaatsus sinust õhkub,” hüüatas ta uuesti ning tunnetasin, et need pole tema suust tehis-sõnad. See oli meeldiv tunne.

Ma ei tea, kas seda oli palju või vähe. Ei olnud mul ju teisi profiile võrdluseks. Igatahes olin tänu töökaaslaste ideele jõudnud äratundmisele, et võib-olla elu ei peagi siin ilmas üksi veeretama.
Võib-olla…
Ja üks võimalikest võib-olla´dest istus mu vastas, kellega leppisime kokku, et ta saadab mulle sõnumi kui konverentsilt naaseb ning siis võtame midagi ühiselt ette.

Paar päeva möödusid segaste tunnetega.
Hommikul ärkasin tahtmisega teda näha ja õhtul läksin magama teadmisega, et ei-ei, ta pole siiski see… Oli see alateadlik enesekaitsereaktsioon uute pettumuste eest?
Jah, momendil meeldisid mulle rohkem tulbid, tunnistasin endale.

Sõnumeerisime uue kohtumise nädalavahetuseks kokku, esialgu lihtsalt jalutuskäigu ja kohviku. Ma proovin, ma proovin, ta on meeldiv inimene, mäleta seda, küll see vürts ükspäev ka tuleb, veensin end uuesti.
Kohvikusse ja loomaaeda, muigasin enne minekut kui vihmavarju kotti toppisin.
Ilm ei soosinud meie kohtumist. Oli külm ja sajune.
Jalutasime mööda rannaäärt, kus suured puud kaardusid üle jalgtee. Ta jutustas ja vatras ning oli õnnelik nagu koerakutsikas. Olin seni arvanud, et mina olen jutupaunik. Vale! Tema kõrval jäin ma verbaalmaratonil vähemalt ringiga maha.
Kuulasin ja vaatasin teda ning mõtlesin, et on tegelikult hea tunne, kui üks inimene on sinust tingituna õnnelik.
“Kas sa tead, et kui seista sellises kohas, kus puuoks on üle tee, otse pea kohal, sinust teine teisel pool on veeloigud ning kui siis selle oksa all suudelda, siis…"
"... siis saad väga õnnelikuks,” katkestasin ta jutu.
“Mida? Ongi nii või? Mingi vanarahva nõiduse asi või?” vaatas ta piiludes puuoksi ja maad. Seejärel tõmbas mind hooga ühe oksa alla ja suudles pikalt.
Hm, see tundus päris mõnus.
Lükkas mind siis ettevaatlikult eemale, vaatas kavalat kulmude alt ja küsis: “Sa kavalpea mõtlesid selle ise praegu välja, jah?”
“Nojah,” tunnistasin ausalt.
Üks tera pipart oli ellu veeretatud ja selle kohtumisele järgnes mitu toredat kohtumist.

Meil kummalgi oli oma elu, töö, omad käimised ja minemised, mida alati aktsepteeriti. Oli "tema lapsed" ja "minu laps", kelle heaolu oli alati esmatähtis. Aga sellesse koosseisu hakkas tugevalt kasvama ka sõna- meie.
Jah, ma tundsin endiselt ebakindlust, otsisin vägisigi vigu, kurjustasin endaga, aga ta muutus lähedasemaks ja tulbid hakkasid vägisigi loovutama oma kõrgeimat pjedestaalikohta.

Ühel pühapäevasel päeval, kui meil kummalgi kiire polnud, jalutasime mööda väikesest hotellist. Ma ei tea miks me mõlemad teineteisele otsa vaatasime, kuid sellest pilgus oli absoluutselt sama mõte. Muigama ajav pisike mõte, mida salamisi olin kartnud ja mõttes ka mitte-lõpuni-mõelnuna ettekujutanud.
Kumbki aga ei öelnud midagi ja nii jalutasime edasi.
Alles R-kioski juurde seisma jäädes küsis ta minult, et kuidas mulle sobiks kui ta läheks ja ostaks meile paar jäätist, ajalehe, mingi joogi, kondoomid, makarone, nätsu.
“Makarone pole vaja,” vastasin.
Ei läinud ka midagi muud vaja, peale kondoomide ja neli tundi hiljem lubasime kõigile jagada järgiproovitud tõde puuoksa all suudlemisest.

Kui keegi küsiks, et mida on sulle andnud see tutvusportaal või oled sa selle kaudu ka midagi õppinud, siis esimesena ütleksin - müüt, et mehed ei oska teha komplimente ja rääkida tunnetest on tõepoolest müüt. See on valede vale, kummutatud müüt.

Olin käinud kohtamas mitme mehega ja kui keegi meist rääkis tunnetest, näiteks väga sügavatest tunnetest oma laste või vanemate kohta, siis oli see mees. Ma isegi ei uskunud, et mehed oskavad nii vahetult edasi anda tundeid, olla nii avameelsed.
Kuhu see kaob abielu jooksul? Miks on kergem oma tunnetest rääkida võõrale ja mitte sellele, kellele need sõnad ja mured tegelikult mõeldud on. Ei nõua ju paar head sõna palju, ei maksa raha ega vii palju aega. Samas on hea, et ameerikalik “armastansind” ei ole juurdunud meisse ja tundub kuidagi võltsina.

Midagi peaks aga tegema ka siis, kui kõnnitakse 10+ eluaastat koos, lihtsalt harjunult teineteise kõrval, aga hing ootab midagi enamat kui laupäevõhtust laksu tuharalihastele. Ka mehe hing igatseb....

Argielu maharaputamist on lihtsalt aegajalt vaja. Uuesti on vaja leida neid voorusi, mis vahepeal on vigadeks muutunud.
Ka ses asjas olin ma nüüd targem ja rääkijaks olid mehed. Muuhulgas ütlesid nad justkui kokkulepitult et mõnikord on vaja neil koopasse peitu minna, lihtsalt eemale tõmbuda. Olgu see siis koobas või paadike merel, kus lihtsalt olla, akusid laadida, et siis mehemana jälle edasi astuda.

Kas ma soovitaksin teistele suhtlusportaali kaudu tutvuse otsimist?
Jah, ole valmis kõigeks ja mittemillekski. Kui sa otsid sekspartnerit, sa saad selle. Kui otsid rikast, saad selle ka. Kindlalt kohtud sa ka mõne hulluga.
Suhtlusportaal on nagu kiirrong meeste maailma.
Ma ei usu, et ma oleks nii paljude erinevate meestega tutvunud kui oleksin baarist baari kõndinud.

Sain selle portaali kaudu täiesti kindlasti mitmes mõttes palju rikkamaks, sest õppisin ka ennast rohkem tundma, sain julgust juurde ja julgen nüüd ka öelda - never say never.

Nüüd aga: mu konto ja mind lemmikuks lisanud mehed -

DELETE!

NB! Ühele neist sosistasin ma kõrva - teretulemast mu ellu!
Olen endiselt ettevaatlik, ilma roosade unistusteta, aga natuke ikka õnnelik ka.
Loodetavasti lõpp-peatuses.

Lõpp

P.S. Tahan omalt poolt veel kommenteerijatele öelda, et see siin ei olnud tõepoolest mitte ühegi episoodiga väljamõeldud jutustus. Kõik sündmused toimusid mu elus täiesti reaalselt 2010 aasta kevadest sügiseni. Portaal, millest kirjutasin, on rahvusvaheline M-tähega algav tutvumisportaal, mille rohkemaks reklaamimiseks ei näe põhjust.

Tänan kaasaelamast ja ilusat ning leiurohket sügist kõigile, kes midagi või kedagi otsivad!

Heli