20ndates naine LP kaaneloo taustal: mind kasvatasid samasoolised vanemad ja tegid seda ülihästi! Homofoobid vaadaku peeglisse

 (273)
20ndates naine LP kaaneloo taustal: mind kasvatasid samasoolised vanemad ja tegid seda ülihästi! Homofoobid vaadaku peeglisse
Foto: Vallo Kruuser

LP artikkel Mart Haberist ja Taivo Pillerist mõjus kindlasti paljudele samasoolistele paaridele julgustavalt. Just taolises peres üles kasvanud Kärti aga teevad kurvaks õelad reaktsioonid. Avaldame tema enda vastukaja.

Laupäeval oli hommikukohvi kõrvale mõnus lugeda LP intervjuud Haberi ja Pilleriga. Nad rääkisid seal avameelselt sellestki, et neile sünnivad mardipäevaks Ameerikas kaksikud. Seda surrogaatema abiga.

Mul oli nii hea meel, et helistasin kohe emale ja soovitasin lugeda. Ühele emale st - tegelikult on mul neid kaks. Bioloogiline ema ja tema kauaaegne elukaaslane. Viimast kutsun ma küll eesnimepidi, aga võtan teda kui vanemat. Nii praeguseks juba 14 aastat.

Küll aga tegin selle vea, et vaatasin veidi reaktsioone sotsiaalmeedias. Kui seal uudistekanalid seda artiklit jagasid (Delfi, pluss teiste väljaannete refereeringud), järgnes postituste all üldiselt sõim. Noo, stiilis "p...d ahju". Võib kõik need arutelud enam-vähem nii kokku võtta. Ja muidugi rakendavad seda valimisvankri ees EKRE liikmed, verivärske ekrelane Peeter Ernits sai vähemalt tütrelt vastu näppe, asi seegi (artikkel leitav SIIT).

Seotud lood:

Probleem on paljuski nn peremudelis paljude meelest. Et kuidas küll samast soost inimesed lapse üles kasvatavad. Nüüd on ju ühiskonnas levimas ka teatud hirm "koolides levitatava homopropaganda" ees. Panin selle teadlikult jutumärkidesse, sest olgem ausad, reaalselt seda pole. Kui veidi tolerantsust süstitakse, on see hea.

Joodikust isa lõi õnneks ise ukse kinni

Räägin veidi oma näitest. Ma sündisin 90ndate hakul nn normperekonnas. Ema, isa ja mina. Ega ses ju midagi halba ole, et isa vahepeal viina viskas ja paar obadustki jagas ning ega armuõnnegi väga olnud. Vanavanemad olid ema survestanud, et kiiresti perekond luua. Nii ta ühe kursusevennaga kokku jäigi. Aga eespool öeldu - ega ses midagi halba ole - irooniaga võib nii rääkida, aga reaalses elus on selline abielu kole. Mu ema oli väga õnnetu, aga ta ei julgenud midagi muuta.

Ma olin väike ega saanud kogu olukorras arugi. 2003. aastal jättis isa ema maha. Mina olin väga nõutu, et peaks ju kõik halvasti olema, miks ema teda taga ei nuta. Alles tagantjärele sain aru, et ma polnud lapsena midagi aru saanud: ema oli nn kohustuslikus abielus (ühiskond ju nõuab!), ent tegelikult meeldivad talle ikka naised. 2000ndate alguses oli ühiskond õnneks avatum. Juba olid ka internetis jututoad, kus kellegagi tutvuda, homobaarid pealinnas, vabameelsemad peosarjad.

Üks hetk ema leidis endale kaaslase. Võttis väga kaua aega, et seda kõike mulle serveerida. Varateismelisena ei viinud kohe kõike kokku. Arvasin, et lihtsalt ema hea sõbranna. Kui lõpuks kohale jõudis, siis esimene reaktsioon oli hirm. Teismelisena tahad ikka olla teiste moodi, ma alguses mõtlesin vaid enda peale: mida teised arvavad? Kas mind hakatakse mõnitama? Miks ema mulle aastaid valetas?

Nüüd meenutades tundub, et kohanemine läks enam-vähem (nii palju aega möödas), aga eks reaalselt võttis see pool aastat või kauem. Ma ei julgenud koolikaaslasi külla kutsuda. Veetsin väga palju aega arvutis internetis otsides tausta homoseksuaalsuse kohta. Näiteks seda, et kas see äkki on teatud juhtudel mööduv "harrastus". Teavet ju siis põhimõtteliselt polnud.

Tulles aga hirmudest välja. Kui ma sain ka endaga sina peale, et viimaks ema on õnnelik ja tegelikult oleme kolmekesti perekond - sellele mõtlemine toob naeratuse näole. Üks hetk said sõbrad teada, aga sellest ei tekkinud probleemi. Mida aastad edasi, seda rohkem ka ühiskonnas avalikult räägiti homoseksuaalsusest ja seda täiesti mõistlikus vormis. Alguses veidi oli koolis nö elevust ja kuulsin ka negatiivseid kommentaare, aga üldiselt ei tekkinud probleemi. Ma olen suht elava loomuga ja sain ka oma klassis enamikega läbi. Oldi toetavad ja heas mõttes uudishimulikud meie peremudeli osas.

Sõbrad ja kallim mõistavad

Loe veel

Keskkool, edasi ülikool, nüüd töörindel: mind on kogu aeg ümbritsenud inimesed, kes ei näe tonti seal, kus seda pole. Ma ise olen hetero ja elukaaslane olemas. Ta saab mu emadega toredalt läbi. Viskab ise nalja, et ta keerukas seisus, kuna suisa kaks ämma. Olen tänulik selle eest, kuidas nad mind kasvatasid. Joodikust isa pärast emast lahkuminekut mu vastu huvi ei tundnudki ning ausalt öeldes pole teda mu ellu vajagi.

Õnneks sallivus üldises plaanis kasvab. Väga ilus hetk oli eelmise aasta suvel, kui Tallinnas toimus Baltic Pride. Ma käisin koos vanematega sealsel rongkäigul. Neid veidi üllatas, et nii sõbralik õhkkond: kirjeldasid, kuidas kümmekonna aasta eest taolisel rongkäigul Tallinnas oli tunne, et peagi tuleb keegi kallale. Aastatega on palju muutunud. Armas on see, et meiega koos tuli ka minu noormees ja mitmed mu head sõbrad.

Olen täiesti veendunud, et iga inimene ei sobi lapsevanemaks, aga kriteeriumiks pole sugu või seksuaalne sättumus. Kui on armastavad ja hoolivad vanemad, siis lapse huvidele mõeldes: mis vahet on selles, kas lapsel on ema ja isa või hoopis samasoolised vanemad... Vahet polegi. Homofoobid võiks peeglisse vaadata ja mõista, et pole nad kuidagi kellestki paremad, vastupidi.

Vasta küsimusele ja võida toto koolitus
Mis aastal ehitati Tallinna hipodroom?
Toto koolitus 10-le koos karastusjookide ja snäkkidega, 100€ tasuta
panustamisraha (10€ per inimene), 100% sissemakse boonus kuni 100€

Tähelepanu! Tegemist on hasartmänguga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare