Abikaasa lajatas mulle näkku: „Ainult loll võtab reisimise jaoks pangalaenu!” — mida tema ka teab? Ta pole isegi Soomes käinud!

 (20)

Abikaasa lajatas mulle näkku: „Ainult loll võtab reisimise jaoks pangalaenu!” — mida tema ka teab? Ta pole isegi Soomes käinud!
Foto: Unsplash

Katkend Meelike E.-Villupi raamatust “Hurmava Horvaatia embuses”.

„Ainult loll võtab reisimise jaoks pangalaenu!”

Vaatan oma abikaasat, kes selle suurepärase majandusteadaande mulle näkku lajatab. Mida tema ka teab? Ta pole isegi Soomes käinud. Pelgalt teise linna sõit on temale juba paras ettevõtmine. Mõelda vaid, peab oma mugavast tugitoolist päevaks või paariks loobuma. Arvutisõltuvusest ma üldse ei räägigi. Isegi ei mõista, kuidas ma varem pole aru saanud, milline mõttetu ja mandunud tegelane mu oma abikaasa on.

„Kui loll, siis loll,” ei oska ma muud Kasparile vastata.

Olin talle just teatanud, et lähen kuu aja pärast Horvaatiasse ja loomulikult uuris ta, kuidas mul selleks üldse raha on. Ei olegi minu raha, panga raha on. Ja mis siis? Paljudel on laenud ja krediitkaardid, nii elataksegi. Muidu jäädki oma näruseid sente säästukontole koguma. Parem juba elada nüüd ja praegu, ja pisut panga abiga. Iga kuu natuke rohkem tagasi maksta on võimalik, pealegi sain töölt veidi palgakõrgendust. Tööd muidugi ka rohkem. Igaks juhuks ei ole ma seda Kasparile maininud. Ta nagunii hakkaks planeerima, millele tema minu raha kulutaks. Minu raha! Tema ostaks ilmselt kallemaid sigarette. Või pargiks auto kesklinnas suvalisse kohta, muretsemata parkimiskontrolöride pärast. Või vajutaks järgmisel korral kiirteel jälle gaasi põhja, sest pole muret trahvi pärast — raha ju on!

Seotud lood:

Ma ei viitsi Kasparile üldse seletamagi hakata, milline vajadus mul uue keskkonna ja seikluste järele on. Ta ei saaks sellest nagunii aru. Tema elu keerleb vaid marsruudil töö-kodu-televiisor-arvutimängud ja kõrvalekaldeid seal ei toimu. Ma ei mäleta, millal me viimati kinoski käisime, väljas söömas käimisest rääkimata. Külla ta minna ei taha, külalisi kutsuda mina ei tihka. Pidevalt närviline ja vindisena ropendama kippuv abikaasa pole just parim aksessuaar diivanil, kui mina oma sõbrannadega naistejutte rääkida proovin.

Nii ei hakanud ma üldse välja pakkumagi ideed koos puhkama minna. Ei viitsinud seda kirumist ja räuskamist kuulata. Õnneks lubab ta mul rahumeeli üksi igal pool käia. Kui teda ei torgita, ei sega tema ka teisi. Vaatab aga rahumeeli oma mõttetuid telesaateid ja mängib ajuvabu arvutimänge.

Loe veel

Miks just Horvaatia? Kohti, kuhu minna soojust nautima, on ju palju. Eks oli mulgi hulk ideid peas, ent õige sihtkoha leidmisel tuli pisut pead murda. Käisin talvel reisimessil ja pakkumisi oli palju, ikka tüüpilised Bulgaaria Kuldsed Liivad ja julgematele Türgi kuurordid. Viimase jätsin ma kohe nimekirjast välja — pole just koht, kuhu naisterahvana üksi puhkama minna. Ja viimasel ajal pole olukord selles riigis ka eriti turvaline. Nii soovisingi kohta, kus ei pea oma elu pärast muretsema ja kuhu saaks kenasti otselennuga kohale.

Nii jäigi mulle kuidagi Horvaatia silma. Ühel horvaatlasel oli messil uhke väljapanek ning ta rääkis mulle pikalt ja põhjalikult, mida kõike sel kaunil maal teha ja imetleda saab. Lisaks mainis ta, et James Bondi filmi „Casino Royale” võtted toimusid ka seal. Daniel Craig on mu lemmiknäitleja ja „Casino Royale” on siiani parim spioonifilm, mida näinud olen. Hetkega oli valik tehtud! Minu järgmine seiklus saab olema Horvaatias! Kohas, kus James Bond oma sarmiga naisi võrgutas ning kallite autodega hulljulgelt kihutas!

Reisiplaneerimise ajalgi ei ilmutanud Kaspar erilist huvi minu tulevase puhkuse vastu. Ostsin omale uue kohvri, ta vaatas seda vaid põlglikult ning ühmas: „Jälle roosa.” Jälle roosa jah, mulle meeldib roosa. Miks ma ei võiks omale lemmikvärvi asju osta? Pealegi on roosat kohvrit lennujaama pagasilindil palju kergem märgata. Aga tema seda ju ei tea, Kaspar pole kordagi lennujaamas käinud ega pagasilindi kõrval ärevuses seisnud. Ta ilmselt ei oskaks mõistlikult kohvrit pakkidagi, veaks kaasa vaid mõttetut kraami ja lõpuks ostaks kõik puuduoleva kohapealt. Isegi maale sõitmiseks pean mina alati kõik asjad kaasa pakkima, sest härral ei tuleks üldse meelde seda teha või unustaks lihtsalt pakitud asjad autosse kaasa võtta. Kuidas mõni inimene ikka selline uimerdis võib olla?

***

Vaatan kella ja haigutan magusalt. Unetunde jäi küll väheks, aga see ei loe. Varajane lend on osa plaanist. Kontrollin veel igaks juhuks, nii kümnendat korda, kas ikka pass, rahakott ja lennupiletite broneering on kaasas. On selline tunne, et kui aastaid pole reisinud, siis unustad ära, mis kaasa võtta tuleb ja mille rahumeeli koju jätta.

Takso tulekuni on aega viis minutit. Rüüpan viimase kohvilonksu, mis kuidagimoodi peaks unisuse vastu aitama ning otsustan, et selle ooteajaga jõuan veel küünedki ära lakkida. Kui juba, siis juba. Luban endale, et sellest tuleb üks ütlemata vahva puhkus!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare