Armastus „Fausti” ja ooperi vastu — kuidas naised end pisivaledega huvitavaks teevad
Sügava „Fausti” terviseks!
Sättisin end hiljuti tööpäeva vaheldust tooma ehk sõbrannaga lõunale. Üks meeskolleeg uuris, kas võib kaasa tulla, mis ta ikka üksi kuskil päevapraadi ootab. Miks mitte. Läksime. Saime kolmekesi jutusoone peale ja tundus, et sõbrannale minu töökaaslane päris meeldis. Ühel hetkel läks miskipärast teema lugemiseelistuste peale (miks lõuna ajal sellest rääkida, ei oska isegi seletada). Äkki teatas mu sõbranna nii muuseas, et tema lemmik raamat läbi aegade on „Faust”. Ta ütles, et mitte miski muu ei suuda seda üle trumbata, see tõesti kõneles temaga. Kortsutasin kulme.
Kui kahekesi jäime, uurisin, et mis mõttes. On ta seda üldse lugenud. „Ei,” oli konkreetne vastus. „Aga sisu loomulikult enam-vähem tean ja selle üldine mõte on huvitav. Ja sügav…” Vaiksin.
Kannatuste rada ehk viis tundi ooperit
Peame nüüd kinni. Sügav? Ses mõttes sügav, et teeb seda hindava inimese sügavaks ja kultuurseks? Mõtlesin selle võltssügavuse peale laiemalt. Olen ise 27aastane. Valdav osa mu sõbrannasid ka. Üldiselt ülikoolidiplomid olemas ja keskmise palga peal. Kes on juba abielus, kes suhtes, kes sootuks vallaline. Kuid seltskonnas ja muidu kipume ikka mingeid rolle mängima. Alles eelmisel nädalal kurtis üks mu sõbranna, et läheb mehega vaatama Wagneri ooperit „Parsifal”. Kurtis seetõttu, et see kestab viis tundi ja ega ta tegelikult suur ooperiarmastaja (kui seda tema puhul üldse armastuseks saab nimetada) ole. „Kas peaks padja kaasa võtma,” irvitas ta. Muide, piletid ostis ta ise. Ta meespool tegeleb aktiivselt muusikaga ja talle ooper meeldib. Kuidas sa ikka alla jääd…
Üks sõbrannaga aga mainib alati uute inimestega tutvudes, et töötab ühes ministeeriumis. „Ahh, ajan asju, eks ta veidi rutiinne töö ole, kuid mulle meeldib.” Ministeeriumis, pole paha, ütleb nii mõnigi. Sõbranna on seal tegelikult referent ja mitte väga suurte ja vastutusrikaste kohustustega kimpus. Ametinimetust ta üldjuhul ei maini.
Kultuurisõbralik Facebook
Kui aga võtta veel tänapäeva teine reaalsus ehk Facebook. Mõne inimese seina vaadates ma lausa imestan, et küll ta jõuab palju. Seal saab ju vajutada ürituste puhul „attending” ehk osalen. Seda näevad ka kõik sinu sõbrad. Ja mõni tõesti osaleb lausa nii paljudel kultuuriüritustel, et lausa kõikjal korraga. Mis seal siis ära pole olla ühel nädalavahetusel kultuurne setude juures, Narvas ja Saaremaal. Pole probleemi.
Kui näiteks kuhugi festivalile reaalselt jõutakse, ilmub pärast lühike kommentaar. „Ma ei oska seda sõnades kirjeldadagi, üks selle suve meeldejäävamaid elamusi. Soovitan kõigil järgmisel aastal minna.” Üldiselt lisatakse üks naerunägu ka. Mõni aga ei tee sedagi — poleks piisavalt sügav.
Rääkimata sellest, et kanda Eesti disainerite rõivaid, sest see on cool (kui ka hästi ei istu, cool ikka) ja käia vaid kohvikutes, mis teada-tuntud nii-öelda lahedate hulgas (kõik ju käivad seal!).
Minu visiitkaardiks on raamaturiiul
Kui nüüd küsida, et miks see nii on. Hirm pealiskaudsuse ees?
Moraali lugema ja kritiseerima ma ei hakka. Oleks vastuoluline. Minnes alguse juurde tagasi. Kui sõbranna Fausti-lembuse peale vait jäin, ei lasknud tema sel nii kaua olla. „Tahad sa mulle väita, et sa ise ei ütle kunagi midagi taolist?”. Tahtsin kiiresti pead raputada, kuid jäin hoopis mõttesse. Meenusid mõned seigad. Käisin meessoost sõpradega Artises filmi vaatamas. Pärast seda kiitis üks sõpradest, et selle lavastaja eelmine film oli paremgi. „Sa oled seda ju näinud,” uuris ta minult. Kulus vaid murdosa sekundist, kui noogutasin: jajah. Teadsin, et vestlus liigub kohe muudele radadele edasi, miks ikka pead raputada. Ma pole tegelikult eelmist filmi näinud.
Mul on kodus raamaturiiulit ehtimas päris palju raamatuid, mida ma tegelikult pole kunagi lugenud. Kui inimesed külas käivad, kiidavad raamaturiiulit vaadates mu head maitset. Osa heast maitsest aga on mul endal siiani avamata.
Käin tihtipeale lõunatamas söögikohtades, kus tegelikult polegi ju kõige paremad toidud. Hinnadki on väga krõbedad. Aga atmosfäär on ju hea, näeb ka tuttavaid… Ühesõnaga — normaalset põhjendust mul taaskord pole.
Tahame või ei, veidi pealiskaudust peitub meis kõigis. On lihtsalt erinevad moodused, kuidas need väljenduvad.
