Kas saab armastust seksist lahutada?

Ilma probleemideta! Suur armastuse teoreetik, filooof ja psühhoanalüütik Erich Fromm kinnitab, et mehe ja naise vaheline armastus koosneb neljast osast.

Esimene on intellektuaalne — armsamaga on huvitav suhelda.

Teine on emotsionaalne — kallima juuresolek rahustab meid, tema vaikimine ei tee närviliseks, hääl aga rõõmustab.

Kolmas osa on erootiline. Me naudime oma partneri tüüpilisi mehelikke iseärasusi — “Kui targad silmad tal on, kui saledad puusad, kui toredasti ta peseb oma tugevate kätega nõusid…”.

Neljas — seksuaalne: “Tahan tunda ta keha, tahan talle anduda!”

Kui tunneme mehe vastu intellektuaalset ja emotsionaalset tõmmet, siis nimetame seda sõpruseks.

Seejuures erootilist veetlust me ei tunne, või kui seda ongi, siis hakkab see tööle vaid terava seksinälja puhul, mis niipea kui lähedale ilmub mõni vastassugupoole sümpaatne esindaja, lülitub koheselt tema peale ümber.

Võiks tähelepanu pöörata sellele, kui tihti tekib töö juures sõprus üksildase mehe ja naise vahel. Nad lõunatavad koos, arutavad omavahel loetud raamatuid ja vaadatud filme, paar korda ehk magavadki koos, siis leiab kumbki oma tõelise paarilise ning abiellub. Seejuures suhtlevad nad rahulikult teineteisega edasi.

Sõbraliku kiindumuse muudab armastuseks kolmas osa — tugev erootiline veetlus.
Seks on aga selle tunde loomulik arengutulemus — armsamaga on nii hea olla, et tahaks teda kogu aeg. Kuna inimene valitseb oma instinktide ja ihade üle, siis on tema otsustada, kas anduda kirele või mitte. Seetõttu võib armastada ka ilma seksita, ning ikkagi on see armastus.

Tõsi, see on ebatäielik armastus, lõpetamata — sest me pole teist inimest lõpuni tundnud ning pole saavutanud temaga maksimaalselt intiimset lähedust.

Miks naised ei usu ilma seksita armastusse?

Psühholoogid täheldavad huvitavat fenomeni — naised keelduvad sagedamini kui mehed uskumast armastusse ilma seksuaalsuheteta.

Meile sisendatakse juba lapsepõlvest alates, otsekui poleks meil õigust seksida, tundmata mehe vastu armastust.

Seetõttu andub tütarlaps iha kutsele, siis aga, järgides ühiskonna moraali nõudeid, sunnib mehe, kellele ta andus, endasse armuma. Seotud oma partneri külge isikliku tahtejõuga, jäetud ilma valikuvõimalusest, naerab ta mitte ilma tigeduseta teistsuguse suhtetüübi üle.

Samas oskavad mehed seksi armastusest eraldada ning on võimelised jumaldama naist, kinkima talle lilli, jalutama temaga merekaldal ning seejuures — tegelema onanismiga ning magama juhusliku neiuga baarist. Siis sõidab naine ära ning suguakti ei toimugi, kuid mehele ei tule pähegi mõte, et sellepärast ei saa tema tunnet armastuseks nimetada.

Naine on oma olemuselt praktiline ja ka haavatav. Kuuldes partnerit seksist keeldumas turgatavad talle otsekohe pähe kaks mõtet: “Sellisega ei saa peret luua ega lapsi sünnitada. Puhas ajaraiskamine.” ja “Olen halb ega meeldi talle”. Ning naine lahkub.

Ainult mees võib mehiselt vastu võtta sõbratari keeldumise seksist, ta ei murdu seejuures ega hakka ka vihkama kapriisset, printsipiaalset või komplekside käes vaevlevat armastatut.
Järglasi võib ta kinkida mõnele teisele, abielu teda eriti ei tõmba, enesehinnang on tal aga keskmiselt hulga kõrgem kui naisel.

Tulemuseks on, et naine eitab jonnakalt armastust ilma seksita, kuni ei tunne seda omal nahal, mees aga usub seda tunnet ning teab, et see on olemas.

Elus tuleb ette mitmeid põhjusi, miks armastus jääb seksita

1. Kui ma olen teisele antud ning jään talle igavesti truuks. Vahel nõustub mees seksita armastusega, sest austab võõraid printsiipe. Naine aga pakub talle just selliseid suhteid, sest ei kavatse oma perekonda lõhkuda ning peab füüsilist truudusetust ja valet alandavaks.

2. Lõpetamata romanss. Küllalt sageli tuleb meil elus ette “lühiajalist armastust” — kohtuti põgusaks viivuks, füsioloogiani lugu ei jõudnud, kuid kõik ülejäänu oli täisprogrammi vääriline. Paar on sunnitud lahkuma, ometi saavad mõlemad aru — see oli tõeline.

3. Vahel tapab kasvatus seksi. Temake armastab teda, kuid suure hulga psühholoogiliste probleemide tõttu kardab seksi. Tema aga kannatab armastuse pärast kõik välja ning saab ka seksita hakkama.

4. Me seisame labasest füsioloogiat kõrgemal. Mõlemad partnerid peavad füüsilist seksi isiksuse arengu madalaimaks astmeks ning püüavad oma lihalikud suhted muuta millekski teiseks — ülendatuiks ja vaimseiks.

5. Armastus peab jääma kauniks muinasjutuks. Seksuaalsest lähedusest armsamaga keeldub sageli arglik ja otsustusvõimetu naine, kes on seotud mitmete kohustustega oma lähedaste vastu. Füüsiline kontakt muudab kauni muinasjutu reaalsuseks, mida ei saa arvestamata jätta. Naine peab valima partneri ja oma kohustuste vahel. Pole seksi — pole suhete arenemist, pole valikut, järelikult võib rahulikult edasi elada.

6. Nad olid liiga lähedased. Vahel langevad “seksita armastuse” võrku üle viie aasta koos elanud väga sõbralikud abikaasad. Distantsi puudumine abielus hävitab armastuse kõige haprama osa — seksuaalse veetluse.

7. Ära karda initsiatiivi ilmutada — ja tõenäoliselt saavutad sa soovitu. Sageli kardavad mõlemad partnerid ohje enda kätte haarata, oodates seda teiselt. Selline arusaamatus laheneb vaid suhete sõbralikul klaarimisel.
Milleks meile armastus ilma seksita?

On ju loomulik, et tahaks saada kõike korraga, seejuures ühe ja sama mehe käest — nii sõbralikku suhtumist, emotsionaalsust, kui ka tema värisevat kätt ja orgasmi…

Sellise ideaali poole tuleb püüelda, ometi pole see alati saavutatav.

Armastus ilma seksita pakub meile palju rõõmu. Eriti kui läheduses on seksiallikas, kus puudub armastus. Milleks seda siis hukka mõista või sellest keelduda?

Piisab täiesti, kui aseksuaalset armastust ei kuulutata kõrgeimaks vormiks mehe ja naise vahelistes suhetes. Aeg annab arutust, millega muinasjutt lõpeb — kas voodi või lahkumisega.

Kui aga keegi asub sinu tunnete üle ironiseerima, ära põe — palju parem on omada seksita armastust, kui hakkama saada üldse ilma armastuseta.

Allikas: Naisteka arhiiv