Armastuse osas on mehed ja naised tehniliselt täpselt samad
1992. aastal ilmunud menukas eneseabiraamat „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt“ (ee 1996) andis mõista, et sugudevahelistes suhetes mõtlevad ja käituvad naised ja mehed väga erinevalt — nagu oleksid nad pärit eri planeetidelt.
Uus teaduslik uurimus näitab aga, et tegelikult käitume me armununa vägagi sarnaselt hoolimata sellest, kas oleme mehed või naised, hetero- või homoseksuaalsed, vahendab The Daily Telegraph.
University College Londoni teadlased Semir Zeki ja John Romaya uurisid inimeste ajude tööd armusuhte vältel. Selleks palusid nad 24 vabatahtlikul katsealusel vaadata pilte oma romantilistest partneritest, nagu ka partneritega samasooliste, ent katsealuse jaoks romantilises plaanis ebahuvitavate sõprade-sõbrannade pilte, samal ajal kui katsealuste ajusid funktsionaalse magnetvõnke-tomograafiga skaneeriti.
Katsealuste vanus ulatus 19. eluaastast 47-ni, nende suhete kestused neljast kuust 23 aastani. Pooled katsealused olid naised (kuus hetero- ja kuus homoseksuaalse sättumusega) ja pooled mehed (samuti kuus hetero- ja kuus homoseksuaalset).
Kõik katsealused kinnitasid küsitluses, et on kirglikult armunud ning partneriga sugulises läbikäimises. Romantilisse partnerisse suhtumise osas küsitleti katsealuseid nii enne kui pärast skaneerimist.
Ajakirjas PLoS One avaldatud tulemused näitasid, et eri rühmade ajutegevus oli äärmiselt sarnane ning hõlmas samade piirkondade aktiveerumist nii ajukoores kui koorealustes piirkondades, eelkõige seal, kus dopaminergiliste (ehk heaolutunnet tekitavate) neurotransmitterite aktiivsus on kõige suurem.
Taolisteks piirkondadeks olid hüpotalamus, kõhtmine katendiala (ingl ventral tegmental area), sabatuum (caudate nucleus), koorik (putamen), saar (insula), hipokampus ning eesmine vöökäär (anterior cingulate cortex).
Dopaminergiline aktiivsus on tugevalt seotud teiste neurotransmitterite — näiteks emotsionaalsete suhete ja inimestevaheliste sidemete reguleerimise seisukohalt oluliste oksütotsiini ja serotoniini — aktiivsusega.
Uurimus näitas ka, et armastus võib olla pime; nimelt lülitusid armastatu pildi vaatamisel armastajate ajukoores välja ulatuslikud piirkonnad, nende hulgas sellised, millel arvatakse olevat määrav roll hinnangute andmise protsessis.
Prof Zeki ütles: „Kirglik romantiline armastus, mille reeglina käivitab visuaalne sisendsignaal, on seisundina kõikehõlmav ja meeltesegaduslik.
Varasemad uurimused on demonstreerinud, et armutunde suhtelisest keerukusest hoolimata piirdub armastatu näo vaatlemisel ilmnevate ajutegevuse mustrite leviala üksikute, ehkki omavahel väga tihedalt ühendatud ajupiirkondadega.“
Prof Zeki osutas, et uurimust ajendas tutvumine maailma armastuskirjanduse varasalvega Platonist Shakespeare’i, Dante, Rumi, Verlaine’i ja teisteni, kus hoolimata kontekstist ning suhete eri- või samasoolisusest väljendatakse väga sarnaseid emotsioone — mitmesus, mis väljendus ka uurimuse tulemustes.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!