Armuke pihib: kas keelatud suhe abielumehega oli vaeva väärt?

 (13)

Armuke pihib: kas keelatud suhe abielumehega oli vaeva väärt?
Panthermedia / Scanpix

See juhtus neli aastat tagasi. Kohtasin teda ühel firmaüritusel. Mees oli väga atraktiivne ja mäletan oma pettumust, kui ta sõrmes rõngast nägin. Sattusime vestlema ja kuigi üritasin end tagasi hoida, sain kohe aru, et meie vahel on särtsu. Ta rääkis mulle oma abikaasast, keda ta töö tõttu eriti ei näe, ning lastest, kes on juba kodust välja kolinud. Mina olin hiljuti lahutatud ja väga haavatav, tema oli õnnetu ja üksildane, kumbki meist polnud oma suhtestaatusega rahul ja… ta kutsus mu kohvile. Läksin, üks asi viis teiseni ja meil tekkis salasuhe.

Mulle tundus, et mul justkui ei olnudki valikut. Ma ei tahtnud temasse armuda, aga see juhtus ikkagi. Jah, ma olen süüdi, et lasin asjal nii kaugele minna, kuid kellessegi armumine ei tee minust ju kurjategijat. Mida ma sellest aga õppisin, oli see, et oma süütunde ignoreerimine ei tee valikut ja tagajärgedega leppimist lihtsamaks. Ainus, mis aitab, on oma teo ja selle tagajärgede endale teadvustamine ja nendega leppimine.

Loe veel

Armuke olla ei ole üldse nii glamuurne
Olin olnud 20 aastat abielus ja kogu selle aja mehele täiesti truu. Abikaasa aga pettis mind mitu korda ja see tegi mulle väga haiget, mistõttu ei suutnud ma end iial kujutleda selle teise naise rolli. Aga siin ma nüüd olin, kohtusin salaja abielumehega. Ta tuli minu koju, tegi päeval tööd, seksisime ja siis läks ta koju oma abikaasa juurde. Käisime koos reisidel, kuid pidime juba lennukis hüvasti jätma, sest ta naine tuli talle lennujaama vastu. Kuigi ma olin ise oma staatuse valinud, tegi see haiget. Armuke ei ole kunagi see, kelle juurde jäädakse. Armukese juures käiakse ära ja minnakse siis koju. Lisaks süütundele, mida ma pidevalt tundsin, lisas selline salatsemine mu südamesse veel hunnikuga häbi.

Seotud lood:

Julgesin oma suhtest rääkida vaid mõnele inimesele ja sain hukkamõistu osaliseks. Mu oma poeg ütles kõige valusamalt: “Ema, kui sa ei oleks mu ema, nimetaks ma sind litsiks.” Oi, kui halvasti ma ennast siis tundsin! Mu abielus olevad sõbrad lõid ukse mu nina ees kinni, nagu kardaksid, et ma varastan nende abikaasad ära. Naljatilgad! Ma armusin sellesse mehesse, mitte fakti, et ta on abielus.
Kuid keegi ei olnud mu vastu nii õel kui ma ise. Pärast lahutust lubasin iseendale, et püüan alati olla see inimene, kelle üle ma saan uhke olla. Kuid salasuhte ajal ma vihkasin ennast, olin endas nii pettunud.

Lõpuks tabasin end mõttelt: kuna me ei saa kunagi koos olla nii kaua kui mina sooviks ja ööseks ei jäänud ta ju kunagi, äkki on see kõik niivõrd ahvatlev ja mõnus just seetõttu, et tegu on keelatud viljaga?

Teadmatus teeb rohkem haiget kui lahkuminek

Ma üritasin olukorraga leppida, kuid üsna pea hakkas see mulle tõsiselt närvidele käima. Ma ei teadnud iialgi, millal ma teda jälle näha saan ja kui kaua tal minu jaoks aega on. Kas ta helistab täna või mitte? Kas me saame nädalavahetuse koos veeta või tuleb ta naine koju selleks ajaks? Igale õnnehetkele järgnes madalseis. Püüdsin mitu korda teda maha jätta, kuid see ei õnnestunud,sest tegelikult ma nautisin seda suhet ja piina, mida see põhjustas. Nagu narkomaan. Põhjus, miks inimesed satuvad sõltuvusse suhkrust, alkoholist, narkootikumidest ja seksist ongi, et tarvitamise ajal on see ülimõnus. Igal juhul parem kui võõrutus. Kuni tuleb täielik auk.

Mind päästis sõber, kes küsis minult, milline on õnne ja valu suhe, millega ma suudan hakkama saada. Minu suhtes oli 70% valu ja 30% õnnetunnet. Lõplikult astusin suhtest välja siis, kui ei suutnud seda tõepoolest enam sekunditki taluda.

Häbist ja süütundest lahti ei saa

Põhjus, miks suhe lõppes, oli lihtne ja egoistlik. Ma ei suutnud enam iseenda häbi ja süüd välja kannatada. Kui ta küsis abikaasalt lahutust, et minu juurde kolida, olin õnne tipul, aga samal ajal oli süda paha. Tegelikult jäin lausa haigeks — pinge, süütunne ja häbi väljendusid juba füüsiliselt. Mu keha hakkas üles ütlema. Kuu aja pärast kolis ta koju tagasi. Tundsin kergendust. Mu enesetunne läks paremaks. Mõistsin: lahkuminekuvalu on jube, aga süümepiinade tekitatud vaevused on veel hullemad.

Suhe kestis kokku üheksa kuud. Sellest hetkest, kui kohtusime, kuni hetkeni, mil ta kolis oma naise ja laste juurde tagasi. Sinna sisse jäid üürikesed õnnehetked, lühiajalised lahkuminekud, kirg, rõõm ja pisarad.

Mul kulus üle aasta, et sellest kõigest lahti lasta ja süütundest vabaneda. Andsin endale andeks, et olin sellise otsuse teinud. Aitas ka see, et ma kohtusin tema naisega ja vabandasin tema ees. Ta andestas mulle ja see tähendas mulle palju. Iseendale andestamine oli palju raskem.

Allikas Your Tango

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare