Laps peab minu juures elama!

Kohus määras 12aastase Paula ema kasvatada. Õigust, et tütar tema juures elaks, on emal ellu viia keeruline ja ta pole kindel, kas peakski seda iga hinna eest tegema. Nüüd, kus pikk lahutusprotsess seljataga ja ta on saanud selle, mille pärast kohtus vaieldud, ei tahagi ta väga jõuliselt oma õigust lapsele ja isale selgeks teha. Miks ometi?

Pärast lahutust otsis ema uut elamist ja leidiski sobiliku, kuid paraku lapse koolist üsna kaugel — tegelikult lausa teises kandis asuva. Lapse isal see-eest on avar elamine, kuid kitsas, kindel ja emast erinev arusaam tütre kasvatamisest. Kasvatusküsimused ja nende lahendamine oli üks põhjustest, mis neid kahte lahkuelamise poole kallutaski. “Kas ainult kasvatusküsimused?” jääb naine mõtlema.

Tütar, kel emaga usalduslikud ja lähedased suhted, kellega lahutuslugu selgeks räägitud ning kellele uus elukohtki esialgu vastuvõetav paistnud, on samuti meelt muutnud. “Võiks vähemalt kooliaja isa juures elada, ei jaksa nii kaugelt koolis käia ka,” arvab ta. Uuest koolist ei taha kuuldagi — trennikaaslased naabermajast, sõbrad ümberringi.

Ema on üllatunud iseenda rahulikust meelest, mõtlemise muutusest, mis temas pärast lahutust toimunud. Ja samas ka ebalev, sest seadus on ju tema poolel. Kas ikka peab lapse seaduse jõuga enda juurde tooma?

Kes on lapse hinges esimene?

Pärast nädalavahetust isaga jäigi tütar tema juurde. Ema kohtub lapsega laupäeviti-pühapäeviti, sageli ka kooli ja trenni vahele jäävatel tundidel. Nad arutavad tütre suhteid sõpradega, maailmaasju, vahel saab naerdagi. “Isast võtame rääkida siis, kui tütar seda tahab. Isa pidi väga nõudlik olema kellaaegade suhtes, mil Paula koju peab jõudma, kontrollib, kuhu taskuraha on kulutatud, ja seda väga täpselt.”

Suveks tahab tütar ema juurde elama tulla, aga kardab, et isa võib selle peale vihaseks saada. “Vaatame, kuidas läheb,” annab Paula emale lootust. “Kui ma suveplaanidest isale püüan rääkida, läheb ta sinu peale väga kurjaks…”

“Mul on hirm, et meie lähedane suhe kaob tasapisi ära, kui Paula jääbki isa juurde elama ja meie kokkusaamised põgusaks jäävad,” räägib ema. Ta arvab, et tütar kardab isa, ja veel tundus talle, et tütar ei taha, et isa nende koolijärgsetest kohtumistest teaks. Kui Paula ema mulle seda kurtis, viisin jutu lahutuseelsele elule ja selle algusele. Kooselu fragmentidega olin tuttav — neid olime mitmel korral erinevatest vaatenurkadest arutanud. Aga nüüd rääkis ema oma loo, rõhutades olukordi, mida ta oleks võinud tol ammusel ajal selgemini märgata.

Paula ema lugu

Ta meeldis mulle esimesest hetkest. Mina talle ka. Ta tundus oma noorusele vaatamata kuidagi hästi mehelik — enesekindel, vaimukas, sõnakas. Mu sõbrad ütlesid, et see on lotovõit. Vaatasin tema poole üles, täis imetlust. Ka siis, kui ta, kuuldes, et sõbral võimsam auto või odavalt saadud metsatükk, nentis, et peab pingutama ja endale ka muretsema — sõpradele ei tohi alla jääda.

Üks kahtlane seik enne kooseluotsust siiski oli. Tema vanemate juures suvilas, kus aia ja maja vahet saaliti, juhtusin kuulma, kuidas ta oma vanemate peale karjus. Selliste sõnadega, et mõtlesin, äkki ta ükskord tõstab niisugusel moel ka minu peale häält. Aga püüdsin unustada ja tegelikult olingi unustanudki selle seiga pikaks ajaks.

Me ei abiellunud kohe. Lapse saamisega soovis ta oodata. Kui laps tulekul oli, otsustas ta, et vaatame, kes ja kuidas sünnib, siis registreerime kooselu ametlikult ära ka. Olin solvunud, aga… Sündis pontsakas tüdruk ja siis ka ametlik käik asjadele. Olin lapsega kodus. Laps oli nutune ja kehva magamisega. Mehel palju tööd, ja kui koju tuli, oli tige ja pahur. Mind kuhugi välja viia ja mulle sellega vaheldust pakkuda ta ei viitsinud.

Aastad läksid ja meil polnud nagu õieti millestki rääkida. Mehe tuju töölt naastes oli järjest tigedam ja sõimu, roppu sõimu saime kuulda lapsega mõlemad. Püüdsin mõistev olla, teha kõike nii, et vähemalt minu tegemiste pärast pahandust ei tekiks, sest töö oli tal närvesööv ja pingeline.

Last ei osanud ma tema meelest kasvatada, seepärast olevat ka tüdruk pirtsakas ja haiglane. Lapsele koolitükke seletades tegi ta vihjeid minu põllumajandusharidusele ja sellega nagu iseenesest kaasaskäivale oskamatusele last õpetada. Seltskonna, keda meile mõnikord lõunale kutsuti, komplekteeris tema.

Need olid vaimukad ja lõbusad olemised, kus ma püüdsin mehe jaoks võimalikult ootuspäraselt käituda. Rääkida, millest vaja ja kellega vaja. Aga ega see ei õnnestunud. Nõusid pesime pärast koos, sest elamine pidi läikima 24 tundi, siis sain ka kuulda, kui häbi tal minu pärast oli, sest ma ikkagi tegin seda või teist valesti. Kas praad oli halvasti lahti lõigatud või võtsin jutuks vale teema.

Hakkasin aeg-ajalt lahutusele mõtlema. Mõnikord sõbralikumas õhkkonnas rääkisin naljatamisi, et ei tea, kuidas me elu eraldi küll välja näeks. Töölt tulles ei olnud mind tema jaoks sageli olemas, olin nähtamatuks muutunud — mind ei teretatud ja minuga ei räägitud, ainult söök pidi õigel ajal valmis olema.

Mõtlesin jälle lahutamisele. Ootamatult kinkisid mehe vanemad meile reisi Norrasse. See oli täiesti teine mees, kes nüüd minuga reisil oli. Teadsin seda varasematest seltskondlikest kogunemistest, kui hoolitsev ja tähelepanelik ta minu suhtes võis olla ja missugust kadedust teistes naistes tekitada. Just bussiekskursioon, kus nelikümmend inimest (suurem osa üksikud naised) nädal aega kitsas ruumis koos, oli koht, kus kõik minu poole pöördumised algasid sõnadega “kallis” või “armas”. Vähemalt korra päevas masseeris mees mu jalgu või kaelasooni. Loomulikult ei ukerdanud ma ise mööda bussi vahekäiku kohvi või teed tooma. Unelmate abielu, mõtles nii mõnigi reisikaaslane.

Kodune elu läks aga sealt edasi, kust reisipaus selle katkestanud oli — üks ühes, teine teises toas, sekka märkused minu pikkade telefonivestluste ja imelike töökaaslaste kohta. Ma olin üksi, tundsin ennast saamatu ja rumalana. Otsustasin lahutada.

Mis järeldusi me Paula emaga tegime:

• Tegemist oli vägivaldse abikaasaga, kuigi füüsilist vägivalda ta ei kasutanud. Mees oli verbaalne vägivallatseja, otsustas kõik olulised küsimused: nii lapse sünni kui ka seltskonna/sõbrad, kellega suheldakse. Tema teadis, mis on õige ja hea. Emotsionaalne vägivald kõigutab/lõhub naise minapilti, mõjub halvasti eneseväärikusele. Sellises kodus kasvades kaob lapsel algatusvõime ja loovus, kuna pole antud võimalust ise proovida, lapse tegevus on korralduste-käskude täitmine.

• Sageli jätavad sellised mehed väljaspool kodu endast äärmiselt sümpaatse mulje ja naise juttu kodusest olukorrast ei võeta tõsiselt. Naisel pole võimalust pöörduda nõustaja ja ametniku poole, sest igale poole tuleb mees kaasa ja petab nad oma võluva käitumisega ära.

• Vägivaldsele mehele on naise lahkumine ränk hoop ja ilmselt tütre enda juurde jätmine ja ema vastu õhutamine on kättemaks naisele iseseisva otsuse eest. Kahjuks kasutatakse last just sellisel viisil, räägitakse parematest elutingimustest ja ema võimetusest last kasvatada. Emad ei suuda oma õiguste eest seista, sest abielus on abikaasa neile iga päev selgeks teinud, kui saamatu, kole on naine ja kui palju piinlikkust ta abikaasale sellega valmistab.

• Paula ema on tagasi saamas usaldust iseenda vastu. Ta on mõelnud nii lapse keerulisele olukorrale, lapse sõpruskonnale kui ka iseenda väärikale inimeseks olemisele. Suhet lapsega saab ta hoida kõikide tänapäevaste sidevahenditega.

• Lahutus ei pruugi olla loo lõpp, vaid lõpetamise teekonna pikk algus.