Need vaidlused ei lõpe kunagi, kas inimene on monogaam või polügaam. Värskelt armununa jätkub enamikul tõepoolest silmi vaid ühe jaoks, aga kui suhe esimestele karidele põrkab, tekib tihti kahtlus, kas laev ikka päris õigel kursil on. Äkki on kusagil palju paremaid võimalusi, kui see tegelane, kes siin diivanil lesib? Miks peab kogu oma energia ühe inimese peale raiskama, kes võib-olla seda üldse väärtki ei ole?

Siiski, kui naine elab sellist elu, et tal on mitu liini korraga käsil ja ta tunneb, et selline süsteem talle just sobibki, tunneb ta end siiski ebakindlalt, sest ühiskond ootaks temalt nagu midagi muud.

Naisteka foorumis võeti hiljuti üles teema vabasuhte või polügaamia harrastamisest. Üks naine küsis, et kes veel niiviisi elab, et ei otsi püsisuhet ega soovi kasvatada lapsi, vaid naudib erinevate meestega suhtlemist. Selle asemel, et küsimusele vastata, tekkis arutlus, kas see ikka on normaalne või ei ole.

Ja nii on alati. Oleks küll nagu nii, et tänapäeva naine võib elada nii nagu tahab - magada ühe või mitme mehega, saada lapsi või mitte, elada üksi või mehega või hoopis sõbrannaga. Aga iga kord, kui keegi teema püstitab, hakkab üks tants selle ümber, mis on normaalne ja mis mitte.

Kaua peab ennast õigustama? Ja kas üldse peab? Võiks nagu olla nii, et igaüks elab nii, nagu ta õigeks peab. Ainult et kas pole mitte ebaaus, et kui tahad elada veidi teistmoodi kui ühiskond sinult ootab, siis enne, kui sa seda elu nautima saad hakata, pead sa endale kasvatama paksema naha kui elevandil?

Hea lugeja, kas sulle piisab ühest mehest või võtaksid mõne juurde, kui ühiskond sellele nii viltu ei vaataks?