Eesti mees on haisukott?

Õrnahingeline ja rafineeritud meeltega naisterahvas — nagu mina — võib tänaval minestada, kui talle mõni eriti „isaselt” haisev meesterahvas juhuslikult liiga lähedale satub. Äärepealt oleksingi viimati oimetult tänavale vajunud, kui lähedal poleks olnud majaseina, millele naalduda ja tasapisi toibuda.

Ja ega siis enam suvi ei ole! Kui inimesed veel lausa jopesid või mantleid kanna, siis midagi pikavarrukalist on enamasti ikka seljas. Aga näe. Mõni mees lihtsalt ei pese ennast nähtavasti üldse. Sest kuidas muidu on võimalik levitada säärast hingematvat haisu. No higi, mis muud. Ilmselt ka kusi.

Selline hais ei teki ühe päeva jooksul. Mis mina sellest tean, aga ma pakun välja, et peab ennast kõva kaks nädalat absoluutselt veest ja seebist eemal hoidma, siis ehk tekib säärane lehk. Või terve kuu. Einoh…. See oli ikka rõõõ-veeee! Ma olen siiamaani šokis. Ma ei tea, kas ma pärast juhtunut veel üldse kunagi midagi süüa suudan.

Mees ise oli suht tavaline. Ei paistnud silma millegagi. Ei märganud mina, mis tal seljas oli või jalas. Seda ainult panin tähele, et juuksed olid ilgelt rasvased. Seda näinud, jõudiski minuni haisupahvakas, mis oleks mu äärepealt jalust niitnud. Ilm mu silme ees tumenes ja kukkumast päästis sein. Kõõksusin mitu minutit selle najal, enne kui edasi minna jaksasin.

Suvel on muidugi veel hulga hullem. Just nimelt selle pärast, et osa inimesi ennast ei pese, ei julge ma eriti ühissõidukitega sõita. Teen seda ainult viimase häda korral, siis, kui enam mitte kuidagi teisiti ei saa. Mingi kolm kuni viis peatust olen nõus ka 30-kraadise kuumaga jalgsi kappama, et ainult ei peaks enese läheduses tundma niiskeid kehi, millest suur osa võikalt lehkab.

No muidugi, inimesed on erinevad. Mõne ihulõhnad lihtsalt on tugevamad kui teistel, ei aita seal deodorandid ega midagi. Ja küllap tunnevad need inimesed ennast suvel suhteliselt halvasti. Kindlasti käib parim osa neist palavaga vähemasti kaks korda päevas duši all. Aga osa ei käi! Ja vaat sellest mina aru ei saa, kuidas see võimalik on. Kas nad siis ise tõesti ei tunne, missugune kohutav lebra nende ümber hõljub?

Mina olen igatahes raudselt veendunud, et mees ja naine leiavad teineteist lõhna järgi. See ongi see kurikuulus keemia, mitte midagi muud. No mõelge ise, kas te suudaksite päevast päeva koos elada kellegagi, kelle lõhn teile ei meeldi? Temaga ühes lauas süüa, talle sülle istuda ja juttu ajada, öösel kaisus magada? Ei ole ju võimalik. Mehe lõhn peab õige olema. Muidu ei tule asjast mitte midagi välja.

See lõhn, millest mina räägin, on loomulik lõhn. Mitte see, mis on saavutatud deodorandi ja parfüümi abil. See pole ka see lõhn, mida võib tunda siis, kui mees on otse duši alt tulnud. Siis tunnete ju pigem selle vahendi lõhna, millega mees ennast pesnud on. Meest tuleb nuusutada mõnevõrra hiljem. Aga seda ikka eeldusel, et mees ennast inimese kombel peseb.

Aga ikkagi, kas siis peavad kuskil olema ka naised, kellel meeldivad need võikalt haisvad mehed, kes ennast ei pese? On see tõesti võimalik? Mina ei kujuta küll ette. Sest mõtleme edasi: see mees, kelle pärast mina tänaval äärepealt minestanud oleksin, oli ju riides! Aga kujutage ette, et selline kasimata orikas on paljas. Kujutage ette, et ta panete pea tema rinnale ja hakkate tasapisi allapoole liikuma… Oi, ma ei või. Ma ei jõua nabanigi, enne panen pildi tasku.