Me elame kõrvuti aastaid, aga ma ei mäleta, millal ta mind viimati spontaanselt lihtsalt kallistada tahaks. Seda tegin alati mina. Seni, kuni lõpetasin, et vaadata, kas temal ei ole siis üldse kallistamise järele vajadust. Ei olnud.

Me lihtsalt ei kallista siis enam. Viimastel aegadel on seksuaalelu ka olematuks jäänud, aga eks ta ole, keskeas inimeste asi, hormoonid ei mölla enam ja seoses sellega omad ebamugavused. Temal ka justkui vajadus puudub. Aga ma tunnen siiski puudust lähedusest. Seda asendab meil lemmikloomade paitamine ja kaissu võtmine.  Teine inimene…no on justkui öökapp, mis on alati seal nurgas olnud. Kui käite arstil, siis ei küsi ta mitte mitte kunagi, kuidas läks, kas on muresid, on kõik korras. Ta võib teid autoga arsti juurde viia, aga ei küsi ilmaski. Tervis on justkui nii intiimne ja isiklik asi, mille järgi lihtsalt ei sobi küsida, nii delikaatsed ollakse meie peres.

Kui teete ettepaneku minna näiteks lastele teise linna külla, metsa seenele või koertega metsa vahele kõndima, siis enamasti saate ainult signaale, et on kiire, pole aega nii tühiste asjadega tegelda. No hea küll, häda pärast saab käidud ka, aga tõesti siis, kui väga vaja. Paarikümne aasta jooksul oleme teinud tervelt 3 pisikest välisreisi (1-3 päeva), kõik minu initsiatiivil ja poolvägisi. Kui ma poleks neid läbi pressinud, oleksid needki siiamaani olemata.

Mees elab tööle, viimased 10 aastat veedab enam-vähem kõik päevad hommikust õhtuni arvuti taga töötades, on tubli ja korralik, aga ma tunnen end tema kõrval nii kuradi üksikuna. Üritan oma energiat kasvõi aiandusse matta, näiteks tahaks kasvuhoonet rajada, tomatit jms. oma pere jaoks kasvatada, siis see jälle ei sobi, sest rajamine nõuaks ju tema raha, abi ja peamine — aega. Ma ei ole selles valdkonnas tegija, tahaks proovida, aga kellegagi pole nõu pidada. Olen seda teemat püstitanud 4 aastat, viimati ta enam ei vaevunud vastamagi — tüütu naine tüütu jutuga.

Tegelikult ma näen, et ma ei mahu hästi tema ellu, olen seal nagu kohustuslik element, samas ainult segan teda. Jah, saan aru, et mu elu pole raske midagi, mees ei joo ega peksa, ei aja naisi taga, teenib raha. Aga ma tunnen, et mu elu on samas nii poolik, mul pole kellegagi tundeid, mõtteid, lähedust jagada, sest need huvita meest. Me elame lihtsalt ühe katuse all, sööme ühise laua taga, muud midagi.

Magasime seni ka ühes toas. Paar päeva tagasi ärritusin ta leiguse ja huvipuuduse pärast, läksin oma teki ja padjaga teise tuppa magama. Tema reageering oli ainult küsimus, et kas gaasikatla mühin läbi seina ei sega? Ta ei küsi, mis viga, räägime probleemid sirgeks vms. Talle sobib ka selline elu. Lihtsalt ulguda tahaks suurest üksindusest. Ma ei tea, mida peaksin tegema, kuidas elama…ja aastad muudkui lähevad. Aga see on hind suurema majandusliku kindlustunde eest.