Elukaaslase pere kulukad jõulutraditsioonid käivad mulle lihtsalt üle jõu

Mul on tänavuste jõulude pärast suur mure ning olen end rusutult tundnud juba viimased kuu aega. Nimelt on minu peres pühad alati au sees olnud, istume kõik koos kuuse ümber, loeme luuletusi ja sööme seda, mida kõik koos päeval valmistasime. Ei saa öelda, et minu noormehe kodus jõule ei austata, kuid kõik on hoopis teistmoodi ning ma kardan, et ei suuda endale nende moodi tähistamist lihtsalt lubada.

Meie traditsioon — kodused jõulud piparkookide ja isetehtud kingitustega

Vanemate juures on alati kõik lihtne olnud: süüa on laual lookas ning palju sellest on juba suvel-sügisel valmistatud. Näiteks marineeritud seened, kõrvits ja kõigi lemmikud — isa soolatud kurgid. Lisaks veel pohlamoos, paremal aastal ka sisse tehtud paradiisiõunad. Tean, et detsembri argipäevadel on natuke lihtsamalt söödud, et jõululauale oleks ikka korralik seapraad panna ning ema teeb tavaliselt ka oma kuulsat pidusaia. Nii et toidu üle keegi nuriseda kindlasti ei saa. Kingid on ka alati ühte tüüpi. Mitte et ma teaksin alati, mis mind ootab, kuid meil on kombeks kinkida midagi ise valmistatut. Tavaliselt on selleks sallid, sokid, küünlad, seebid, kommid, pildiraamid, mida iganes pähe tuleb. Lapsed on tihti juba koolis midagi põnevat meisterdanud. Ostetud kinke on ikka ka, aga nendeks on mõni kauaigatsetud raamat, huvitava kirjaga kruus või muud sellist lihtsat.

Mõte on selles, et alati on jõulud kuidagi sellised kodukootud, sünnipäevadeks pingutatakse ehk kinkide ostmisel rohkem, kuna siis on rahalised võimalused tavaliselt ka veidi paremad, ei pea ju korraga terve pere pärast muretsema.

Jõulud mehe juures — kaaviar ja sülearvuti

Möödunud aastal tähistasin esimest korda jõule ka oma noormehe vanemate juures, kes on ülimalt toredad ja külalislahked inimesed. Kui enne uurisin, mida peaks neile kuuse alla viima, ütles elukaaslane, et ärgu ma muretsegu, nad ju ei oota midagi erilist. Niisiis ostsingi praktilise, kaunite fotodega kalendri äiale ning küpsetasin suured südamekujulised piparkoogid ämmale, mille ilusti ära kaunistasin ja paelaga kokku sidusin. Ise olin väga rahul, tundusid nii ilusad ja sobilikud kingitused selliseks viisakaks istumiseks.

Laud oli sealgi peres lookas, kuid lisaks pereema valmistatud hiiglaslikule praele, ootas meid ka poe delikatessiletist toodud silmud, kalamari, väikesed juustusuupisted jne. Magustoiduks ülimaitsev ja ülisuur toorjuustutort, mille kilohind võrdub ilmselt pea kogu meie pere jõululaua maksumusega. Kõige suurem ehmatus tabas mind aga kinkide jagamisel. Kui kodus peavad kõik alati luuletust lugema, mis annab eriti väiksematele võimaluse oma etlemisoskust jagada, siis seal pisikesi lapsi pole ning kingid jagati lihtsalt kõigile kätte. Mina sain paki, mille sees oli… sülearvuti! Olin täiesti šokis. Noormehe ema aga naeratas lahkelt ning ütles, et oli juba ammu kuulnud, et soovin sellist saada ning nad leidsid kogu perega, et pole ju mõtet raha raisata mõttetutele vidinatele, mis kapi nurka seisma jäävad. Minu elukaaslane selles probleemi ei näinud, kuid mina pidi oma kalendri ja piparkookide pärast maa alla vajuma. Mõlemad võeti küll erakordselt hästi vastu ja ma sain aru, et just neid asju minu ämm ja äi alati igatsenud ongi, kuid paha maik jäi siiski endal suhu.

Nüüd siis ongi kohe uued jõulud käes ja ma olen täiesti paanikas. Ma ei saa endale midagi sellist lubada, millega minu noormees harjunud on. Tema meelest on minu kuupalga suurused jõulukingid täiesti tavapärased ning ta ei näe ka mingit probleemi selles, kui kingiks jälle piparkooke valmistan. Kuid mina ise ju näen probleemi ning lihtsalt ei tea, mida ette võtta.