Elust enesest: mu mees on abielus minu... ja veel ühe naisega!
PSÜHHOLOOGIA SINULE: Kui mitmenaisepidamine on seaduslik, kas siis on naistel sellega kergem leppida? Kas mees suhtub kõikidesse naistesse võrdselt või on mõned võrdsemad? Iris Tomson (35) abiellus 12 aasta eest araablase Zuhairiga ja rääkis ajakirja Psühholoogia Sinule peatoimetaja Kaire Talvistele, mida tähendab olla teine naine.
Irise araabia seiklus algas pärast keskkooli 1998. aastal, kui uut ja huvitavat igatsev noor neiu lendas Dubaisse puhkama. Taskus oli ka tagasilennupilet, mis jäi aga kasutamata. Teistmoodi elu ja maailm võlus teda sedavõrd, et ta otsustas mõneks ajaks Dubaisse jääda. Kolm aastat töötas ta seal modellina ning õppis samal ajal kuninglikus seltskonnas kultuuri ja kohalikke kombeid.
„Mul oli suhe mehega, kellel oli palju tutvusi. Olin sealsetele printsessidele oma kosmeetika ja riietusega huvitav. Nii me siis hängisime nendega koos, sest nad tahtsid läänemaailmast rohkem teada saada. Tänu neile õppisin kultuuri ja traditsioone,” meenutab ta. Nende seltskonnas nägi ta nii palju teistsugust, et arvas end kogu aeg üllatusest suu lahti olevat. Modellitöö ammendas end peagi ja Iris soovis end proovile panna stjuardessina. Et ta polnud veel 21-aastane, kolis ta kõrvalolevasse Bahreini kuningriiki, et unistuste tööga kiiremini algust saaks teha. Seal kohtuski ta oma tulevase abikaasa ja poja isa Zuhairiga. Kas muul juhul, kui vaid armastusest pimestatuna oleks temast saanud seaduslik teine naine, on raske öelda. Plaanis see tal polnud, aga elu oli juba ka näidanud, et valmisolek hüpata tundmatus kohas vette oli talle omane. Kuigi islamiusulised võivad võtta mitu naist, on abielus olles petmine ka seal taunitav. Seepärast varjasid Zuhair ja Iris alguses oma suhet, ent tunded olid tugevad. Et Irise elus juhtus lühikese aja jooksul palju sekeldusi, pidas Zuhair end nende eest vastutavaks. Oli ta ju patuses salasuhtes. Et oma armsamat säästa, palus ta Irise endale naiseks.
Naised ja tingimused
Koraan lubab islamiusulistel võtta kuni neli naist. Ajalooliselt oli see põhjendatud sõdade rohkusega, kui oli oluline saada võimalikult palju järglasi. Miks aga ei laienenud sama õigus naistele? Selle põhjus on samuti lihtne. Polnud ju DNAd, millega hiljem paika panna, kes on siis laste isa, kui naisel on mitu meest. Tänapäeval meestel siiski üle kahe naise ei ole, erandiks on vaid kuninglikud perekonnad. Mitme naise võtmine pole kohustus, ent on võimalus, kui mehel on piisavalt vahendeid, et tagada kõikidele naistele võrdne elujärg. Uue naise võtmine pole aga niisama lihtne, kui lääneühiskonnas armukese pidamine. Esmalt peab mehel olema hea põhjendus uuesti abiellumiseks ja tema valikuga peavad päri olema ka kõik varasemad naised.
17 aastat vanem Zuhair oli abielus, ent suhe naisega jahtunud. „Esimese naisega tutvumine oli tal selline, et ega nad päriselt tuttavaks ei saanudki. Kohtuti perekonna juuresolekul või kui mindi kinno, siis oli alati keegi perekonnast kaasas. Süütus kaotati pulmaööl. Sel moel abielludes võib mõnikord juhtuda, et inimeste vahel särin tõepoolest tekib, aga see on nagu vene rulett, et naine on kena, kõik laabub, energiad sobivad ja huvid kattuvad,” arvab Iris. Esimese naisega seda õiget särinat ja emotsionaalset sidet mehel ei tekkinudki. Ent kuidas võttis esimene naine uustulnuka vastu? „Ega see talle muidugi meeldinud. Mina olin ju sissetungija. Kui mind poleks olnud, siis poleks ehk ka Zuhairil teist naist. Meest ei süüdista seal ühiskonnas keegi, ikka teist naist, aga it takes two to tango,” teab Iris. Kuidas siis esimene naine abieluks oma loa andis? Iris teab, et see juhtus puhtalt seetõttu, et ta on väga pühendunud usklik ja kuna koraan sellist asja mehele lubab, siis kes on naine, et sellele kätt ette panna? Aga arvata võib, et õnnelik ta selle üle ei olnud. Ka Irisel kulus mitu aastat, et olukorraga leppida. „Harjumine oli keeruline. Loomulikult olin ma armukade, olen nõudnud, olen olnud kärts ja mürts nii, et klaasid lendavad vastu seina. Püüdsin araabiakeelsetest sõnumitest ja vestlustest aru saada. Ma vajasin seda baasilist kindlustunnet, et olen tahetud — see üks ja ainus, kellele mõeldakse esimesena hommikul ja viimasena õhtul. Olin siis ju 20-aastane. Kui sain kinnitust, et esimene naine on tema laste ema ja mina olen tema naine, siis rahunesin. Võidab üks ja see on lemmik. Mina olin lemmik. Minule oli tähtis, et vaid mina oleks see, keda ta armastab.”
Päris pingevabaks suhted mehe esimese naisega pole aga ka tosin aastat pärast Irise pildile ilmumist muutunud. Mõlemad naised elavad oma lastega omaette majades. Kohtutakse harva mõnel peol ja ka siis ei aeta omavahel juttu, et vastastikust ebamugavustunnet vältida. „Meil pole midagi ühist ja seepärast pole millestki rääkida. Meie vahel ei ole konflikti, aga pole ka mingit liitu. Me pole sõbrad, aga ma austan teda. Oleme selle naisega väga erinevad. Ma arvan, et ta on hea ema — ühtegi halba asja pole tema kohta öelda.”
Elu stand-by peal
Iris tunnistab, et kuigi ta on seiklushimuline ja mõnikord teeb see himu tema elu veidi keeruliseks, on temas ka suur annus pühendumist. „Kui on pühendumine, siis pooldan ma abielu. Abielu, see on vanne, millega anname kõigile teada, et meie oleme paar,” selgitab ta. Kui läänemaailmas sõlmivad mitmed paarid enne abielu varalahutuslepinguid, siis Araabia maades esitavad naised enne abielu oma tingimused kohtus. Seal saab naine paika panna, kellele jäävad lahutuse korral lapsed või kui suurt trahvi peab maksma mees, kui ta naist petab jne. Kokkuleppeid sõlmivad omavahel enamasti abiellujate perekonnad, et naise ja mehe vahele enne tähtsat päeva mitte pingeid tekitada. Sellise lepinguga annavad naised oma õigused ära, sest lahutades kehtivad vaid varem kokkulepitud asjad ja muud neil nõuda ei ole. Kuigi Irise ema toetas tema valikuid ja ka abielu, polnud ta siiski nii teadlik, et oma tütre eest Bahreini kostma minna. Irisel seega seda kokkulepet pole ja siiani pole seda ka vaja läinud. Araabia maades naised mehe perekonnanime ei võta, küll aga peavad nad abielus olema seda enam paindlikud. „Minust sai koduperenaine. Mul polnud läheduses sõpru ega peret. Tööle polnud mõtet minna, sest mees oli oma perekonna, laste ja tööga nii hõivatud, et kui mina oleksin ka veel töötanud, poleks me kokku saanudki. Olin ilusas keskkonnas kogu aeg stand-by peal,” meenutab Iris. Nt kui mees andis teada, et õhtul kell seitse minnakse välja, võis ta natuke aega hiljem uuesti helistada, et öelda, et kokkusaamine nihkub tund hilisemaks, siis veel tunnike ja lõpuks jääb üldse ära. „Algul olin tagajalgel, et mis mõttes pean mina ootama, siis aga murdusin. Üksi olles mõtled asju üle. Tahad ennast maksma panna, vajad seda emotsiooni ja tähelepanu.”
Abielu algusaastatel oli suhtes rohkem draamat, kirge ja emotsioone — sellised on juba kord araabia mehed, kellele pole võõras ka klatšimine. „Tülid tekkisid meil väikestest asjadest, mis ilmselt olid suurte asjade väljundiks. Näiteks sellised tülid, kui sõnumile ei vastatud. Mehed on seal väga dramaatilised. Tüli korral Zuhair lihtsalt lahkus ja me ei suhelnud nädal aega. Iga leppimine oli aga selline, et nüüd me küll enam kunagi tülli ei lähe — nagu filmis! Mõlemad vabandasime ja neid vanu asju me enam teemaks ei võtnud.”
Iris mõistis ka oma meest, kellel oli tema meelest selles suhtekolmnurgas kõige raskem. Ta pidi leidma aega kõigi oma kuue lapse jaoks (Irisel ja Zuhairil on üks poeg, esimese naisega on mehel viis last) ja suutma leida tasakaalu kahe naise vahel. Lisaks töö ja päritoluperekond, kellega käidi väga tihedalt läbi.
Suletud ühiskond läänestub
Iris on elu jooksul näinud nii mõndagi ja see on muutnud teda suhete osas palju tolerantsemaks. Kui lääneühiskond vaatab araablaste kommete peale viltu ja nimetab seda halvustavalt mitmenaisepidamiseks, siis Iris küsib hoopis vastu: „Kellel poleks armukesi? Juhusuhteid? Lääneriikides on oma naised ja armukesed korraga, kõik teavad üksteisest ja lepivad sellise olukorraga. Seadusliku polügaamia korral saavad naised abielludes aga ausa staatuse, millest meie armukesed ilma jäävad.”
Araablaste peremudeli kasuks räägib läbipaistvus, sest arvutist saab eelnevalt kontrollida, kui palju naisi mehel on. „Kedagi vägisi kinni ei hoita ega abielluma ei sunnita,” lisab Iris. Ometi hakkab ka seal juba elu muutuma, mis näitab, et päris rahul osapooled selliste asjade käiguga ei ole. Naised ei vaja enam nii suurt turvatunnet kui varem, sest haridus on kättesaadav, samuti töö, mis annab enesekindlust. Nii on hakanud üha enam levima tendents, et kui mees võtab uue naise, siis esimene naine soovib lahutust. Samas on külapiirkondi, kuhu läänelikud mõjutused pole veel jõudnud ja kus kaks naist elavad mehega ühe katuse all ja nende lapsed mängivad koos.
Viimased paar aastat on Iris rohkem Eestis kui Bahreinis, tema abikaasa algatab aga Londonis uusi ärisid. Iris tunnistab, et süüdi pole niivõrd läänelikud mõjud kui pigem just tunne, et on hakatud teineteisest lahku kasvama. „Olin 10 aastat enamus ajast koduperenaine ja tundsin, kuidas minu isiksust enam ei eksisteerigi. Muidugi on ka suur vahe naise arengus, kui ta on 20-aastane ja 30-aastane,” leiab ta.
Kui Zuhair tahaks kolmandat naist, mis ta sellest arvaks? „Minu poolest võtku, mina ei sekku. Olen tolerantne inimene, elu on mind selliseks teinud ja pannud asju teistmoodi nägema. Kitsarinnalisus tapab. Olen märganud, et need, kes pole ise kogenud, need võtavad sõna. Las inimesed elavad, kuidas tahavad. Meil varjatakse ja tehakse ikka. Seal on asi aga avalik ja ametlik.”
