Eluülikool — väärt haridus?
Usun küll, et minu kohta võib öelda — eluülikoolis mitu kursust käinud. Kõige raskem „kursus” oli siis, kui grupiviisilisest vägistamisest toibusin ja asja arutati kohtus, kui tüübid kirjutasid mulle vanglast ähvarduskirju ja saatsid oma sõbrad mulle ukse taha laamendama ja hirmutama.
Kohtus kõva häälega paljude võõraste inimeste ees uuesti seletades, mida just täpselt minuga tehti ja mitu korda — ma mõtlesin korduvalt, et ma ei taha, ei suuda enam, jooksen kohe ära, see pole mina, see siin ei juhtu minuga.
Aga noh, see tegelikult polnud „kõige tähtsam eksam”. Võibolla on eluülikooli läbimise puhul olulisem see, kuidas, kui pika aja järel ja mis seisus sa antud situatsioonist ennast välja rabeled. Kui suudad hiljem normaalse elu juurde naasta, muidugi mitte sama rikkumatult, vaid tõenäoliselt kibestunumalt, kogenumalt, küünilisemaltki, siis oled eksami ära teinud.
Ja normaalse elu all ei pea ma siin silmas mingit ühiskondlikult heakskiidetud malli mees/lapsed/tikitud linikud/maasikamoosid, vaid seda, et inimene ise oma eluga rahul on.
Minu normaliseerumine võttis aastaid, ma ei hoidnud asja ainult enese sisse, vaid rääkisin juhtunust oma sõbrannadega. Kui tutvusin noormehega, kes on nüüd juba aastaid mu abikaasa, käisin just parajasti kohtuistungeid mööda. Talle mainisin kohe alguses, umbes et homme me ei saa kohtuda, sest olen kohtus selle ja selle asja pärast. Ta ei teinud minuga juhtunust suurt tragöödiat, ütles, et ma võin talle sellest rääkida niipalju, kui vajalikuks pean; ja nii sain minagi sellesse suhtuda nii, et ega see pole veel maailmalõpp.
Aga niipalju oli see küll viimse piirini minek, et kui mulle näiteks sitasti öeldakse, sõber solvab, tööl on mingi jama, siis ma mõtlen, et — oh, siit on veel viimse piirini pikk maa minna, see jama siin ja praegu on lihtsalt üle-elatav.
Lianne lugu
Minu meessuhted pakuvad mulle kogu aeg kergemaid ja raskemaid „koolikursusi”. Armun kirglikult, silmini, unistan maad ja taevad kokku, siis järgneb mingi põnts, mees kaob. Mina jälle õnnetu, hämmeldunud, kurb, nukker, nutan. Aga vaata kui kergelt ma sellest praegu räägin, eks ole.
20-aastaselt elasin üle esimese suure armastuse purunemise. No oli värki — kiirabi käis kõigepealt rahustavat süsti tegemas ja :) … Pärast käisin mitmeid kuid Tartus Raja tänaval (seal asub psühhoneuroloogiahaigla — toim) erguteid saamas, et masendusest ja letargiast ja enesetapumõtetest üle saada. Tagantjärele tundub see aeg, nagu ma oleks elanud mingis kookonis, kuhu välisilm üldse sisse ei pääsenud.
Eks see oli aeg, mis lõpuks kõik haavad parandas. Kuigi ma lugesin ka mitmesugust „abikirjandust” — Igor Koni „Enesemuutmise kunst” aitas küll. Nüüdseks olen läbinud ka raamatu „Miks halb enesetunne on hea” ja järjekordse pettumuse puhul tuletan peale esimest metsikut nuttu meelde oma kurbuse eri astmed, vabanemise etapid… Armastan enda kohta öelda, et südamevalust tean ma absoluutselt kõike. Ise usun ka :) . Ja oskan järjekordsest haigetsaamisest välja tulla.
Kuidas üldse mitte haiget saada, seda ma veel ei oska. Mõni kursus vist veel läbimata.
Pireti lugu
Ausalt öelda ma ei tea, mis see eluülikool on. Kahtlustan, et mitte nii meeldiv kui päris ülikool. Sest kool eeldab vist õppimist, aga meeldivad asjad saavad selgeks mängideski. Või mängeldes. Aga eluülikoolis peaks siis selle loogika järele midagi tõsisemat õppima, et kuidas näiteks rasketes olukordades hakkama saada.
Ja ma ei tea, kas ma olen olnud VÄGA raskes olukorras. Kas lahkuminek on raske? Või autoga puusse sõitmine? Või koondamine? Ma ei tea. Ma ei tea. Ja kui nüüd edasi mõelda, siis on ju tore, kui ei peagi eluülikoolis käima — kui ei ole piisavalt raske olnud.
Ah, ühesõnaga ma vist käiks parema meelega nö päris ülikoolis. On kergem.
********
Delfi Naistelehes nädal tagasi esitatud päevaküsimuses koolivalikute kohta ütles 225 inimest 771st, et nemad lähevad sel sügisel eluülikooli. Mida teie selle all silmas pidasite/peate?
