Esimene abieluaasta – otsekui sõjas

Suur osa konflikte noores peres meenutavad teravaotsaliste ja tömbiotsaliste sõda Swifti satiirilisest muinasjutust. Seal tekkis mäletatavasti lepitamatu vastuolu seetõttu, et ei suudetud kuidagi otsustada, kas muna tuleb katki lüüa teravast või tömbist otsast.

Näiliselt tühine põhjus, kuid tagajärjed olid enam kui purustavad.

Alles eile rooside ja õrnade liiliate järgi lõhnanud pulmakorv on saanud uue otstarbe – seal hoitakse nüüd köögivilju.

Mees avastab imestusega, et voodi pole mitte ainus altar armastuse templis. On olemas veel köögilaud, pesumasin ning kurikuulus öökapp – seesama, kus peab raha seisma.

Naisuke teeb omakorda avastuse: mehel on vastik harjumus oma musti sokke diivani alla lükata.

Millised tühised asjakesed võrreldes armastusega!

Kuid … sädemest tõuseb leek. Ning pole sugugi kindel, et need kaks tormavad koos seda kustutama.

Võib juhtuda, et nad kukuvad vaidlema, mida oleks parem kustutamiseks kasutada – liiva, vett või ikkagi tulekustutajat. Ning leiavad end paratamatult tuhaasemelt.

Rahvatarkus ütleb: “Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad”.
Ometi ei tasu vanasõnu tingimusteta uskuda.
Elus tuleb ette hulganisti näiteid, kus tülitsevad abikaasad on sügavasse depressiooni langenud sõna otseses mõttes muna pärast.

Tema arvas, et muna on tarvis keeta poolpehmeks, sest nii on seal vähem kolesterooli.
Temake – et kõvaks, kuna siis on vähem võimalusi salmonelloosi nakatuda.
Mis võiks olla veel lihtsam – keeta igaühele oma tahtmise järgi.
Aga ei.
Kumbki neist, soovides teisele head, on põhjustanud hoopis sellise kahju, mida ei saa võrrelda mitte mingisuguse kolesterooli kogusega.

Tegelikult oleks vaja läinud vaid üht – mõista probleemi tühisust.
Selle teadvustamine endale on sama hea, kui leida lahendus. Võib ju meest pidada ihnuskoiks selle eest, et ta mätsib järelejäänud seebitüki uue tüki külge.
Selgub, et nii talitati tema kodus, ja et ta teeb seda masinlikult.

Taoline küsimuse asetamine mingi neetud seebitüki pärast on ju absurdne.

Ja üldse, miks arvatakse nii kindlalt, et teise võõrutamine ärritavatest harjumustest on kergem, kui enda võõrutamine ärritusest?

Teine asi on, kui vastuollu satuvad põhiliste väärtuste kriteeriumid.

Näiteks on naise jaoks tragöödia, kui kass kraabib tugitooli katet, mees aga ei saa ilma loomadeta elada.
Kui kassi puudumine kodus toob mehe silmisse ääretu igatsustunde, siis naine peab mõistma, et asjad pole midagi enamat kui vaid asjad, vastasel juhul peab ta hakkama uut meest otsima.

Kui lubatu piirid pereelus laienevad vastavalt teineteisega harjumisega, siis lubamatu piirid on vääramatud nagu piiblikäsud.

Kuid erinevalt Jumala poolt antud käskudest on pere loomisel iga inimene ise Looja.
Kuigi eksisteerivad ka igavesed tõed – nagu näiteks, et ühe vabadus lõpeb seal, kus teise oma algab.

Kõige ohtlikum on ära segada valmidus teisele vastu tulla oma isiksuse mahasalgamisega.
Siin ei tohi olla küll mingisuguseid järeleandmisi!

Kallim, võta kastoorõli.

Vaevalt, et kellelgi tuleks pähe anda tervele inimesele kastoorõli, et tolle kõht korrast ei läheks.
Ometi ehitavad paljud noored abieluinimesed vastastikuseid suhteid just sellise printsiibi järgi.

Naine arutleb: “Minu isa türanniseeris mu ema, kuid mina ei luba midagi säärast”.
Võimaliku vastase hirmutamiseks annab ta mõned hoiatavad lasud.

Tema mehel on oma nägemus. Ta mäletab, kuidas tema emake karjus pidevalt isa peale. Nüüd märkab ta hirmuga, et temagi naine on hakanud isekust demonstreerima. Ja et näidata, kes majas peremees on, kukub naise peale karjuma.

“Noh nii, ma kohe teadsin seda!” teatab naisuke.
Ring ongi sulgunud.

Alguse sai aga kõik sellest, et naine ei tahtnud, et temaga käitutaks nii nagu seda tema emaga tehti.
Seejuures esitles ta ennast kui ohvrit, ometi oli iseloomult ilmselt isasse läinud.