Eskorttüdruk kohtumisest uue kliendiga: ta hõõrus oma niudeid minu vastu ja tundsin õrnalt millegi üles ärkava kontuure
„No terekest, kena tšikk,” olid esimesed sõnad, mis tema paganama seksikast suust kostsid. Kahju küll, et need sõnad ise ja viis, kuidas ta lasi silmadel üle minu libiseda, ajasid mul vere keema … ja mitte heas mõttes. Mason Murphy nõjatus vastu limusiini. Tal olid ees aviaatoristiilis päikeseprillid, tema juuksed olid vasekarva pruunid ja näol oli muie, mis tõenäoliselt pani tema fännide püksikud kui võluväel kaduma. Õnneks olin viimase paari kuu jooksul olnud mitme enam kui kuuma mehe seltskonnas ning see ei avaldanud mulle muljet.
Sirutasin terekäe. Huuli prunditades tõstis ta prillid pähe, silmitsedes mind pahviks löövate roheliste silmadega. Need olid tumedad kui smaragdid ning täpipealt sama kaunid.
„Misasja, suudlust ei saagi?”
Tõmbasin kulmu kortsu ja puusa küljele lükates panin käed risti. „Päriselt? See oli sinu tervitus?”
Ta ajas pea kuklasse ning tõmbas prillid peast, torgates need seejärel ühte sanga pidi suhu. Ta mõõtis mind veel kord silmadega ülevalt alla. „Käreda iseloomuga. Mulle meeldivad tüdrukud, kes pakuvad väljakutset.”
Ma sulgesin silmad, pilgutades paar korda, et kontrollida, kas olin endiselt lennukis võetud Benadryli mõju all ja magasin. Lendamine tegi mind alati närviliseks. Ent selle kõrval, mida ma praegu tundsin, oli see tühine. „Oled sina alles tegelinski.”
Ta ajas silmad jõlli ja lai irve venis tema näole, mis oli niivõrd täiuslik, et hajutas kogu tähelepanu. Tal olid kõrged põsesarnad, väike vagu lõua otsas ja nood tema helklevad silmad olid ägedad.
Ta astus mulle ligi, viskas käe ümber kaela ja tegi oimukohale musi. Ma pidin kõik mängu panema, et talle mitte vastata … rusikalöögiga näkku, otse loomulikult.
„Sa võtad nüüd oma käe ära ja astud eemale. Kus su kombed on?”
Mason astus minu ette ja naaldus lähemale, justkui sosistamiseks. „Ma tean, kes sa oled ja see ei häiri mind. Kohe üldse, üldse mitte. Meil saab koos lõbus olema.”
Ma lükkasin teda rinnust täpselt niipalju, et ta enam mul näos ei kükitaks.
„Vaata, härra Murphy …”
„Härra Murphy,” osatas ta, „ohh, see meeldib mulle.”
Hingasin sisse, surudes hambad tugevalt risti. Kui ma oleksin keelde hammustanud, oleksin võinud sellest tüki välja lõigata — nii väga ärritas mind see tüüp.
„Mida ma üritasin öelda sulle enne, kui sa vahele segasid, oli see, et sul on minust vale arusaam. Ma olen eskorttüdruk. Mis tähendab, et ma saadan sind üritustel. Pakun sulle sõbralikku seltsi.”
Ta astus taas mulle ligi, haaras mu puusadest ja tõmbas need jõuga enda omade vastu. „Ma ei jõua ära oodata sinu eriti sõbralikku seltsi.” Ta hõõrus oma niudeid minu vastu. Tundsin õrnalt millegi üles ärkava kontuure.
Ohkasin. Jättes asja sinnapaika, lükkasin ma ta uuesti eemale. „Lihtsalt pane mu kotid autosse.”
Ta vilistas sohvrile. Tõepoolest vilistas talle. Nagu kuradima koerale. Ta oleks võinud sama hästi öelda: „Tule siia, poiss, tubli sohver.” Ma krimpsutasin nägu ja päästsin end tema haardest lahti.
„Ära muretse, kullake, küll sa varsti asjadele pihta saad.” Ta teeskles pesapallikurikaga löömist. Mina pööritasin silmi, avasin limusiiniukse ja pugesin sisse. Ta manööverdas enda koguka keha ruumikasse sõidukisse ja lõi käed kokku. „Soovid sa juua?”
Ma olen üpris kindel, et vaatasin teda, nagu oleks talle saba taha kasvanud.
„Kell pole veel isegi kaksteist.”
Ta kehitas õlgu. „Kusagil maailmas on,” ütles ta nipsakalt silma tehes. Mason võttis välja pudeli šampanjat. Tema keel lipsas suust, tõmmates üle terve alumise huule. Mu jalgevahe märkas seda silmapilk, tuigeldes mõnusalt. Raputasin pead ja tõstsin jala üle teise. Ta oli sitapea, ent mulle ei jäänud märkamata, et väga nägus sitapea. Mason Murphy oli pikk, tõenäoliselt kuue jala* kanti, ning kehaga, mis sobiks ajakirju kaunistama; mida ka juhtus ning tihti. Tema biitsepsid olid nauditavalt musklis ja säärelihased tõmbusid pingule, kui ta pudeli jalge vahele suskas ja korgi popsuga pealt tõmbas. Ei mingit vahtu. Päris osav, pidin tunnistama.
„Nii, armsake, teeme paar asja kohe selgeks.”
Mu silmad läksid suureks, kulmud kerkisid juuksepiirini. Ta ulatas mulle klaasi šampanjaga. Kuigi kell oli vaevalt kümme hommikul, võtsin klaasi vastu, jõudes järeldusele, et mul oli tarvis midagi, mis mu ärritust leevendaks.
„Sind saadeti siia mulle tüdruksõbraks. Mis tähendab, et selleks, et mu fännid, potentsiaalsed sponsorid ja meedia üleüldiselt seda usuks, peame sinuga väga kiiresti väga sõbralikult läbi saama hakkama. Ja sind nähes …” Ta limpsas uuesti oma huuli, pilk samal ajal liikudes mööda saapaid ja teksadesse kätketud jalgu üles, jäädes täpselt mu rinna juures pidama. Siga selline. „… naudin ma sellest iga kuradima sekundit.”
Selle tüübiga saab keeruline olema. Ta oli ennasttäis, paganama seksikas, ärritav, paganama seksikas, üdini jäme, paganama seksikas ja lapsik. Unustasin ma midagi mainida? Ah jaa, ta oli paganama seksikas.
