Eskorttüdruku pihtimus: ma soovisin, et oleksin vihanud seda, millise tunde see minus tekitas, ent ei suutnud seda teha

 (16)
Eskorttüdruku pihtimus: ma soovisin, et oleksin vihanud seda, millise tunde see minus tekitas, ent ei suutnud seda teha
Pilt on illustreerivFoto: Samad Ismayilov/Pexels

Katkend pärineb Audrey Carlani raamatust "Kalendritüdruk. Mai, juuni".

„Mis mõttes pelgalt minu välimuse järgi hinnates?” Mu kulmud tõmbusid kui iseenesest kipra.

Aaron mu selja taga mühatas ja pani seejärel oma käe mu alaseljale… väga madalale. Piisavalt madalale, et tunda läbi seeliku mu tagumikukaart. Siis patsutas ta mu tagumikku, astus minust mööda ja toetus, käed vaheliti, vastu oma isa kirjutuslaua äärt.

Tahtsin tal just kõrvad kuumaks kütta selle eest, et ta mind tagumikule patsutanud oli, nagu ma oleks mingi naisuke, ent just sel hetkel otsustas ta mu küsimusele vastata. „Isa palkas su sellepärast, et sa oled ilus, noor ja näed kokteilikleidis jalustrabavalt kaunis välja. Sa oled ju kuulnud väljendit „nipsasjake”, eks?” Ta surus huuled kriipsuks, lastes pilgul üle minu libiseda. Ma soovisin, et oleksin vihanud seda, millise tunde see minus tekitas, ent ei suutnud seda teha. Midagi tema kaliibri ja mõjuvõimuga poliitiku avaliku imetluse juures tundus keelatud olevat. Oli paganama kuum, kui rikas poliitik eskorti hindavalt vaatas.

„Nii et ma teesklen sinu jaoks keda, härra Shipley?” Vaatasin selgituse saamiseks Shipley seeniori poole.

Warren Shipley vaatas vilksamisi Kathleeni poole, kes pööras pilgu põrandale ja vaatas mujale, ning üle tema õrnade näojoonte vilksatas valulik ilme. „Mul on aeg jätta teid omavahele ärijutte arutama.” Tema hääl värises ja ta põgenes rutakalt. Naine lahkus toast nii kergel sammul, et ma isegi ei kuulnud tema samme. Tundub, et teenijannana töötades saab selgeks, kuidas olla tasa ja mitte endale tähelepanu tõmmata.

Seotud lood:

Aaroni isa tõstis käe, et naisele midagi öelda, kuid Aaron haaras sellest kinni ja surus tagasi lauale, mille vastu nad toetusid. Warren ajas selja sirgu ja nõksatas peaga. „Kullake, mehed, kellega ma lävin, kuuluvad kõik ühe protsendi hulka, nagu ma isegi. Neil on rohkem raha, kui tuhandel inimesel oleks terve eluea jooksul vaja, ning nad kasutavad seda suurettevõtete kontrollimiseks. Ma mängin vaid nende mängu kaasa.” See ajas mind segadusse, sest ainukesed üheprotsendised, kellest mina teadsin, oli Vegase lähistel tegutsev lindpriidest motikagäng.

Tõstsin käed puusa ja lükkasin ühe puusa ette. „See ei selgita kuidagi, miks mina siin olen.”

Warren köhatas ja hõõrus käega üle habemetüüka. Tundus, et vestluse jätkamine valmistas talle suurt ebamugavust.

„Sa oled isa hoor,” teatas senaator häbematult. Tema hääles ei kõlanud grammigi taktitunnet.

Põrkusin eemale ja tõstsin käed rinnale vaheliti. „Kuidas palun? Ma astun oma klientidega seksuaalsuhtesse vaid siis, kui ma seda soovin. Rõhk sõnal „soovin”.”

„Ei, ei, ei, kullake. Ma ei soovi seda …” Warren paistis tundvat sama suurt ebamugavust kui mina ja vaatas Aaroni poole, anudes ilmselt abi selgitamisel. Aaron pööritas silmi ja tõukas end püsti.

„Mia, neil meestel on naine käevangus. Enamasti on nendeks õnneküttidest hoorad. Nende töö on ilus välja näha, ajada kokku võimalikult palju raha ning keppida oma mehi kus ja millal iganes.”

„Jumal küll, poeg, pead sa nii jäme olema?” Warren tõukas end püsti ja astus minu juurde. Tema silmades peegeldus midagi häbisarnast. „Ma ei kohtle sind halvasti, Mia, kuid pean ehitusplaanide ja uue projekti graafi ku edasiliikumise tõttu nende heas nimekirjas püsima. Kõigil neil on kaunid ja väga noored naised käevangus. See on rõve staatusemäng. See ei meeldi mulle, kuid ma teen kaasa mis tahes mängu, mida vaja, et oma eesmärgiga edasi liikuda. Selle jaoks on mul vaja mitme äris ja valitsuses väga prominentse mehe toetust. Ilma selleta võidakse mu programmile vesi peale tõmmata ja kõik mu plaanid on rikutud.”

„Kõlab, nagu oleksid sellega väga palju vaeva näinud.”

„Olen. Ning sellele ka palju raha ja aega kulutanud. Rohkem, kui mulle tunnistada meeldiks,” kinnitas ta.

Aaron vangutas taas pead. „Isa on meie aja isetu kangelane. Ta ehitab peakorterit, mis pakub arengumaadele meditsiiniteenuseid. Selleks, et seda teha, on tal vaja, et avataks turud riikidesse, kust saab teatud vaktsiine oluliselt odavamalt. Mõningates riikides vajab ta ligipääsu valitsusele ja reisiluba oma inimestele. Selleks, et kiita heaks organisatsiooni tegevuse liikumine USAst sisse ja välja — näiteks arstide, meditsiinispetsialistide, nagu Punane Rist, Lions International ja Doctors Without Borders ja muu säärase vaba liikumine –, on tarvis mitmes riigis vastu võtta vastavad seadusandlikud aktid.”

Loe veel

„Sa tahad arengumaade inimesi päästa? Ma ei mõista, kuidas see probleem on. Kas valitsusametnikud ei peaks rõõmuga kinni haarama võimalusest aidata, eriti veel, kui seda ei tehta maksumaksja raha eest?”

Warren asetas pihud mu põskedele ja vaatas mulle sügavalt silma. „Osa haarabki, mu armas, osa haarabki. Ent meie teel on suur bürokraatiamägi. Suurem, kui sa suudaks ette kujutada.” Ta laskis kätel rippu vajuda ja astus sammu tagasi, et laua vastu nõjatuda. „Selleks, et end sealt läbi kaevata, on mul vaja pardale paari mõjuvõimsat tüüpi. Lisaks on mõningad teised mehed, kes soovivad perekonnalt erilisi teeneid, millele me ei saa vastu tulla.” Ta pööras pilgu Aaronile. Aaron hingas sisse ja langetas pea. Warren ei riskiks omaenda plaani nimel poja karjääriga. Tol hetkel mõistsin, et Warren on heasüdamlik mees. Tema poja kohta polnud ma veel otsust langetanud.

Kehitasin õlgu. „Ja kus mina mängu tulen?”

Selle peale astus Aaron minu juurde ja pani käe mu kuklale. Tema käsi oli soe ja pigistas täpselt õige tugevusega. „Üritustel ja kokkusaamistel. Näe suurepärane välja, naerata, hoia end isa ligi, nagu oleksid sa tema mängukann, ja su töö on tehtud.” Soovisin, et tal oleks üks neist suurtest punastest nuppudest kirjaga „ja nii lihtne see ongi”.

„Ja sina?” Tõmbasin keelega üle huulte. Nagu varemgi, jälgis ta seda liigutust mulle vägagi meele järele olevalt terasel pilgul. Ma olin kindel, et kui tema isa poleks seal olnud, oleks mind vastu lähimat seina surutud, tema huuled näljaselt minu omadel.

Kuskilt tema kurgupõhjast kostis ümin, mis läbis mu keha kuni varbaotsteni. Ta kummardus mu näo lähedale, nii lähedale, et tundsin põsel tema hingeõhku, ja sosistas mulle kõrva: „Mina? Noh, mina saan eraviisiliselt oma isa kuuma mängukanni taga ajada.” Ta kergitas kulmu, astus seejärel eemale ja tegi mulle silma.

Tõstsin käed ja laksasin endale vastu reisi. „Millal me pihta hakkame?”

Voorand
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare