Feliks : viisakusest
Noid teisitimõtlejaid-käitujaid tabab normijärgjate kriitikanool.
Vahel mulle näib, et rangelt etiketti jälgivad inimesed järgivad etiketti vaid seepärast, et tunda ennast kindlalt. Ja kui miski “õigest” käitumisest erineb, on nad segaduses.
Vaja võitlema hakata — võitluse parim meetod on kritiseerimine. Aga võib teist ka lihtsalt maha teha. Või vaadata viltu. Või arvata ta seltskonnast välja või nimetada niisama lolliks. Vahel tuleb muidugi ette, et too isekäituja on miskite muude omadustega ennast niivõrd väärtuslikuks kujundanud, et ta võib endale lubada karjast erinemist.
Viisakus on ju austusavaldus.
Käitudes kellegi suhtes viisakalt, me avaldame temale austust. Kui mees avab naisele ukse — osutab ta naisele austust ja lubab ta ette — mees aktsepteerib seda naist. Tervitamine on lisaks hää soovimisele samavõrd austusavaldus- tervitades ma tunnustan teda niivõrd et pean vajalikuks teda tervitada. Samas — mis juhtub inimesega, kes ei luba mõnda naisterahvast ette, kui unustab senist tuttavat tervitada — teda tabab süüdistus: “uhkeks on ta läind va vastik ebaviisakas mats” . Aga siiski — kas me sellise ütlemise juures mõtleme tingimata “ta ei austa mind”? Kas meil on õigust nõuda iseenda austamist? Kas me kardame iseenda positsiooni kaotamist? Kõrvale heitmist?
Suhetes on lisaks tavapärastele ja levinud viisakusreeglitele hulgi reegleid, mida pole kuskil viisakusreegliteks nimetatud.
Teineteisega arvestamine, kui seda arvestamist oodatakse, teineteisest hoolimine — seegi on omamoodi viisakus. Ja hea ongi, et neid suhete viisakusreegleid pole kuskil kirja pandud.
Siis peaksime kaotama oma iseärasuse ka nendes kõige lähedasemates suhetes.
Paaridel on kombeks omad viisakusreeglid, omad kombed ja tavad, millest tuntakse teineteist ära. Nende omavaheliste reeglite rikkumine tekitab ärevustunnet — hirmu kõrvaleheidetust.
Nii nagu ühte ja sama eset tähendab erinevas keeles erinev sõna, nii võib ka viisakuse väljendus erinevatel inimestel erinev.
Et inimesed teineteise käitumissõnumitest aru saaksid, ongi kokku lepitud etiketis.
Suheldes mingis seltskonnas ja soovides olla ses seltskonnas aktsepteeritud tuleb käituda selle seltskonna reeglite järgi Loomulikult on olemas ka tugevaid isiksusi, kes võivad seltskonda ise kujundada — aga olgem ausad — nad on vähemuses. Ärme neist siinkohal räägi.
Räägin hoopis neist, kes kardavad kõrvalheitmist ja neist kes kõrvale heidavad. Kuigi — tegemist võib ju hoopis olla inimese mõistmatus viisakuskeeles?
Järelikult on viisakus ja etiketireeglid abivahend lollidele inimestele, kes ei suuda muud moodi kõrvalseisjast aru saada kui vaid tolle reeglistikus kirjeldatud sõnastiku abi — ta ei suuda kõrvalseisja hinge tajuda.
Kujutage ennast seltskonda, kus te ei ole oma tavapärases elemendis.
Te ei valda selle seltskonna keelt. Suurilma daam sattudes töömeeste hulka nimetab noid harimatuteks matsideks — toosama töömees on kindel et ballikleiti ja smokingut kannab vaid vastik linnavurvlest tõusik, kes ei suuda käega midagi korda saata.
Neil erinevatel inimestel on erinevad väärtushinnangud — sest on neil ka erinevad viisakusreeglid, mille järgi oles nad ennast hästi tunnevad. Kumb neist on parem või halvem — usun, et kummalgi on oma arvamus, mis erineb teisest täielikult.
Ja mis hindajad meiegi kõrvalt oleme?
Seda enam on hinnatud inimesed, kes suudavad igas seltskonnas olla normaalsed.
Nad on alati omas elemendis ja kõrvalseisjatele lahedad. Nad ei karda — ja neid ei kardeta.
Nad suhtlevad ja nendega suheldakse.
Nad annavada ja neile antakse. Nad aitavad ja neid aidatakse.
Vana ja paljulevinud ütlus” ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sinule” on kehtiv ka viisakuse kohta.
Teoreetiliselt võib oletada, et kui too daam suudaks aktsepteerida toda töömeest just sellisena nagu ta on, peaks ta jääma lootma ka töömehe samavõrd aktsepteerivale arvamisele.
Nujah…..vahel tuleb seda ette…..