Kirjutan murest, äkki oskab keegi targem nõu anda. Elukaaslasel on eelmisest elust 15-aastane tütar. Seniajani oleme kolmekesi kõik hästi hakkama saanud. Mingeid signaale olen tajunud juba ennegi, aga viimasel ajal on asjalood hulluks läinud.

Sõnaga — noor daam lööb mulle külge. Võite pidada seda fantaasiaks, ent nii see on. Kui tema ema kodus pole, liigub ta sõna otseses mõttes poolpaljalt ringi. Stringid, napp topp, hommikumantel. Sätib nagu möödaminnes end minu vaatevälja. Hööritab puusi. Silub juukseid. Peegli ees end sättides piilub, kas ma teda vaatan. Diivanil istub minu ligi, möödaminnes riivab. On isegi otse komplimente teinud. Olen teda nagu oma tütart kasvatanud ja nüüd on vaikselt perverdi tunne. Ausalt ei tea isegi, kuidas supist puhtalt välja tulla. Pealegi on ta tõesti nägus neiu…

Otse ei julge ma talle midagi öelda, sest solvatud neiuke võibki mind mingiks ahviks lavastada oma ema st minu naise ees. Teistpidi jälle pole me keegi kivist tehtud ja 37aastase mehena saan aru, miks kunagi sultanid end noorte näitsikutega ümbritsesid. Igatepidi jama lugu.

PS! Palun mitte nalju teemal, et võta mõlemad, sest asi on üpris tõsine.

Kas oskate nõu anda, mida küll sellises olukorras teha?

Allikas: Naisteka foorum