Kolme aasta parast kolisime täiesti poolikusse majja sisse. Korteri andsime üürile et lisaraha saada. Raske oli, raha vähe. Iga kord kui küsisin mehelt, kuhu see tema palk siis jääb, sain vastuseks sõimu, et nii lollilt küsin, tema ju ehitab. Aga valmis ei saanud midagi, isegi materjale ei ostetud. Minu vanemad andsid meile korduvalt raha, et saaks lastetuppa vähemalt põrandad ja lae, et lapsed ei peaks magama tsemendi peal madratsitel, et saaks radiaatorid jne.

Mehe palk oli siis 20 000 eesti krooni kuus, aga tema ikka ei saanud asju ostetud. Ainus tema palgast maha minev maks oli 3000 krooni kuus maja liisingut, kõik muu maksin mina oma palgast, sest tema ju ehitas. Suhted läksid aina halvemaks nende pingete tõttu, kuni mees korra mulle lihtsalt kallale tuli. Võtsin lapsed ja kohvritäie riideid ja tulin tulema. Kolisin tagasi meie kahetoalisse pisikesse korterisse. Mees jäi maja ehitama. Aasta hiljem aga avastasin, et mees kolis majja sisse oma uue naisega, kellega tal oli suhe juba siis kui ta „ehitas“ meie maja. Tibi on minust noorem ja lastetu. Meie majaehitamise ajal sai sama tibi ootamatult „natuke raha“ ja korteri kesklinna minu mehe töökohast 500 m kaugusel asuvasse uude kortermajja. See kõik olevat muidugi absoluutselt juhuslik ja nende suhtega polevat seal midagi tegemist.

Kas ma olen loll või? Mina pole meie lahutuse järel pennigi alimente saanud, sest mees ju ehitab ja tal on suured väljaminekud. Lasin asjal nii olla lahutuse kehtima hakates, sest ta ju ehitab meie lastele maja. Aga nüüd elab selles “laste majas” tõepoolest keegi laps-naine aga mina seda naist küll sünnitanud ei ole.

Ma olen nii vihane, et seda pole võimalik kirjeldada. Maja on mehe nimel ja ma ei saa sinna midagi parata. Saaksin lasta alimendid nüüd tagantjärele välja mõista, aga kõik need kümned tuhanded minu ja mu vanemate raha on seal majas ja sellest olen ma ilma. Hing karjub kättemaksu!