Hõivatud mehesse armunud naine õhkab: nii kahju on sellest ilusast tundest ja pilgust, millega ta mind vaatas...

 (11)
Hõivatud mehesse armunud naine õhkab: nii kahju on sellest ilusast tundest ja pilgust, millega ta mind vaatas...
Allikas: Pixabay

Mida teha, kui silmarõõm, kes sinu suhtes teps mitte ükskõikseks ei ole jäänud, on tegelikult hõivatud? Foorumisse kirjutanud naisel just nii juhtus ja nüüd on tal küsimus suurele ringile: kuidas edasi?

Töötame ühes majas, aga erinevas firmas. Hakkasime umbes poolteist aastat tagasi teineteisele naeratama ja tere ütlema, sattusime tihti koos lõunale. Meeldib juba ammu, tema on minuga ka väga meeldivalt ja soojalt käitunud.

Ühesõnaga jäi igati mulje, et ta on minust sisse võetud ja lõpuks hakkasin ise ka ootama, et näeksin teda ja tema rõõmsat nägu mind nähes. Aga siis sain teada, et mees polegi nii vaba kui paistab, hoopis suhtes. Mulle selline asi ei istunud, olin juba liiga palju tema peale mõtlema hakanud.

Hakkasin teda kõigepealt vältima ja kui kohtusime, lihtsalt tavaliselt tere ütlema, vahel jätsin isegi ütlemata. Endal oli pagana kahju, eks ta naeratus hakkas ka tasapisi kustuma ja ta käitus vastavalt minu käitumisele, viimati oli solvunud nägu peas ja vaevu teretas. Aga vahel taban ta mind vaatamast. Nii kahju on sellest ilusast tundest ja alati särama löövast pilgust, aga mulle meeldivad inimesed, kes lõpetavad enne uut asja vana asja ära.

Samas, inimlikult on kahju jah.

Olen hõivatud meeste suhtes väga ettevaatlik, see teine naine paralleelselt ei oleks ma kunagi. Olen kõik sellised asjad päevapealt lõpetanud, rääkigu armastusest või millest tahes, isegi kui endal väga valus.

Seotud lood:

Aga... ma muidugi mõtlesin ja mõtlen ka praegu, et kui kodunt välja niimoodi teisele naisele säratakse, kui palju sära siis kodusele jääb? Midagi on vist seal ikka puudu. Olen teda teiste töökaaslastega suhtlemas jälginud, suhtleb väga neutraalselt isegi väga kaunite naiskolleegidega, aga mind vaatas alati pikalt ja soojalt ja kohtles väga hoolitsevalt. Võiksin ju edasi naeratada ja muule tegevusele konkreetse piiri tõmmata. Lõppude-lõpuks pole naeratamine kriminaalne tegevus. Tunnen end hoopis ise halvasti, kui teda ilma piisava põhjuseta halvasti kohtlen.

Pole mul mingit meestenälga, see armumise tunne on lihtsalt nii meeldiv.

Suhetes kaob armumine paratamatult ja mõned mehed ei tea armastusest midagi, st kui armumine otsas, siis ollakse õnnetud ja hakatakse uut särtsu otsima, selle asemel et rutiinist muul moel ja koos välja murda.
Mulle ei meeldi, et mõned vaatavad ringi veel lõpetamata suhte taustal, ise olen alati suhteid väga konkreetselt lõpetanud, kui vaja.

Kõike ei saa rääkida, aga oleme pilkudest veidi kaugemal ka käinud, ei ole see mingi: lihtsalt sõbralik inimene, hoian seda piiri praegu ikka ise, ma pole eila sündinud :)) Ah, eetika...

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare